Erki Russow
Tänavale tühjendatud ööpotid, prügihunnikud sillutisel, põlvini räpp ja vabalt ringi jooksvad kariloomad – see on tavaline kuvand keskaegse linna kasimata olustikust. Kuid tollane heakord oli stereotüüpsest ettekujutusest siiski märksa mitmekesisem, sest ka siis olid reeglid, kuidas puhtust hoida, mida taaskasutada ja kuhu jäätmeid toimetada. Mõnda sellest selgub toona kirjutatu põhjal, aga sama palju pajatab kommunaalmajandusest ja linnakodanike tarbimisharjumustest maha jäänud praht. Uues artiklisarjas „Kalamaja kullaauk“ vaatleme, mida peidab endas hiliskeskaegse Tallinna prügi, keskendudes hiljuti Kalamajast avastatud erakordsele leiukogule.
Tallinna ja tema ajaloolisi eeslinnu on arheoloogiliselt uuritud peaaegu kakssada aastat, nüüdseks küündib tehtud välitööde arv kaugelt üle tuhande. Mõistagi mahub paari aastasaja sisse tublisti paeluvaid avastusi, alates huvitavatest laevavrakkidest kuni linna tekkeloo üksikasjadeni. Ent see, kuidas nägi välja keskaegse linlase olme – millised esemed ümbritsesid siin elanud inimesi ja mida need asjad elanike vaimulaadist võiksid kõneleda –, oli kuni viimase ajani suhteliselt lünklik.
Eriti puudutab eeltoodu keskaegse Tallinna kõrgaega ehk 15. sajandit ja 16. sajandi esimest poolt, mis hoolimata paljudest päästekaevamistest kajastus esemeleidudes üpris kasinalt. Seda kuni 2000. aastateni, kui aina enam keskenduti linnamüüritaguste alade uurimisele, alguses esmajoones vanalinna lõuna- ja kaguküljel, hiljem ka merepoolsel küljel asuvas Kalamajas. Just siin sattusid arheoloogid 2018. aasta kevadel paigale, mis osutus hansalinna ainelise kultuuri uurimise seisukohast kullaauguks. Tööd Jahu ja Väike-Patarei tänava vahelises kvartalis algasid tagasihoidliku ootusega, sest harilikult on Kalamajas 18. ja 19. sajandist vanemad asustusjäljed ühel või teisel põhjusel hävinud. Kuid seekord läks teisiti. Elevust tekitasid juba esimesed pinnasest nopitud esemed: keskaegne korallhelmes, kangaplomm, savist pühakuju – asjad, mida ei tule Tallinna arheoloogilistel kaevamistel ette ülearu tihti.
Õhufoto Jahu – Väike-Patarei tänava kvartali kaevamistest 2018. aasta mais. Kokku uuriti läbi 3000 m2 suurune ala. ANDRUS ANDERSON
Riburadamisi lisandunud uued üllatavad asjad (pärl!, elevandiluu!, kuld!, pesukäsn?! jne) lubasid peatselt arvata, et küllap asus siin hansalinna prügiladestuspaik. Ja tõepoolest, aastakese kestnud uuringutega jõudis arheoloogide töölauale aukartustäratav kuhi leide ning tõtt-öelda ei tea me isegi nende ridade kirjutamise ajal täpset arvu. Et nii suurt hulka leide korrastada ehk puhastada, konserveerida, nummerdada, arvele võtta, aga ka kaevamiste aruanne kirjutada, kulub tavaliselt palju rohkem aega kui eelnenud välitöödel.
Enne Kalamaja uuringuid oli savist pühakujukesi ainult kaks, nüüd on neile korraga lisandunud paarkümmend uut leidu. ERKI RUSSOW
Nüüdseks teame, et Kalamaja keskaegsest prügilast on korjatud üle 36 000 kõikmõeldavast materjalist eseme või nende katke, peale selle arheozooloogilised ja -botaanilised proovid. See ei ole aga lõplik arv, sest leide talletavale Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogule on üle andmata veel ohtralt raudesemete katkeid. Niisiis võime arvestada umbes 40 000 leiu suuruse kollektsiooniga, millest lõviosa pärineb leitud müntide põhjal 15. sajandist. Ent kogusest palju tähtsam on kogumi isegi naabermaadega võrreldes ainulaadne mitmekesisus, mis annab suurepärase võimaluse piiluda hiliskeskaegse tallinlase asjademaailma. Seni olid seda tutvustanud eelkõige linna koorekihti kuulunud kodanike testamendid ja varaloendid.
Heakord keskaegses Tallinnas
Kalamajast 15. sajandi prügila leidmine on siiski vaid üks tahk hansalinna heakorraloos. Kindlasti ei jõudnud siia kogu linna praht, pealegi muutus aastasadade vältel jäätmete käitlemise viis. Jahu tänava ainulaadne kogum on osake suuremast loost, kuidas keskaegne tallinlane oma elukeskkonna eest hoolt kandis. See lugu algab linna tekkesajandist, õieti isegi veelgi varasemast ajast, sest prügi jätsid endast maha juba muinasajal siin elanud inimesed, alates Vabaduse väljaku alal suvitanud kiviaja küttidest-kaluritest, kellest on jäänud laiali pillatud toidu- ja tööjäätmeid, kuni 1200. aasta paiku Tõnismäe nõlvu asustanud võõrasteni, kes viskasid oma purunenud potid selleks kaevatud prügiauku.
Põletavamaks muutus jäätmete küsimus aga tiheasustuse tekke järel. Alates esimestest linlastest üritas linnavõim silma peal hoida ka elukeskkonnal. 13. sajandi keskpaigast Tallinnas kehtinud Lübecki linnaõiguse 1257. aasta koodeksist leiame keelu ehitada käimlaid ja sealautu lähemale kui viis jalga tänavast ja kolm jalga naabri piirist, samas käsutatakse elanikke tänavate sillutist parandama jms. Kuivõrd täpselt neid nõudeid linna tärkamise kümnendeil järgiti, me ei tea, sest teateid rikkujate trahvimise kohta leidub alles sadakond aastat hilisemast ajast. 14. sajandi keskpaika jäävad ka vanimad kirjalikud jäljed linnasüdame tänavate sillutamisest, ajapikku lisanduvad andmed reovee linnast välja juhtimise, prügiladestuspaikade tähistamise ja tänavapühkijaile tehtud kulutuste kohta. Need üksikud infokillud näitavad, et linna korrashoid ei erinenud muu põhjapoolse Euroopa omast: keskaegses Tallinnaski leidus hoolitsetud alasid ning kohti, millest mindi võimaluse korral kaarega mööda.
Keskaegsed tänavad katsuti hoida puhtad nii käskude-keeldudega kui ka linna palgatud tänavapühkijate abiga. Pildil on 15. sajandi algupoole teenistuja Nürnbergist, kuid samasugune vaade avanes kahtlemata ka Tallinnas. ALLIKAS: STADTBIBLIOTHEK IM BILDUNGSCAMPUS NÜRNBERG, AMB. 317.2°, FOLIO 55 RECTO
Seal, kus kirjasõna vaikib, aitavad ülaltoodut täiendada arheoloogilised kaevamised. Uuringutega on vanalinnast päevavalgele toodud hoovidesse ehitatud lautade-tallide jäänuseid, samas asunud käimlaid ja jäätmekaste, mis osutavadki reguleeritud heakorrale. Peale selle näeme, et prügi ei pruugi alati olla probleem, vaid hoopis võimalus: Raekoja platsi ümbruses ja vanalinna kagunurgas avalikus ruumis 13. ja 14. sajandi algupoolel enne sillutise paigaldamist maha visatud käsitööjäägid (tuhanded nahatükid, oksad ja raielaastud) ei viita linna räpasusele, vaid sihile parandada linnaruumi kohtades, kus linlasi kimbutas maapinna liigniiskus. Ka eramajade ümbert leiame samasuguse käitumise jälgi: peale laiali puistatud olmeprahi on õuepinda kohati tõstetud varasemate puithoonete riismete abil, selle asemel et need viimseni eemaldada.
Kõik see muutus, kui linnas hakati järk-järgult rohkem kivi kasutama. Rajades ulatuslikumalt sillutisi ning püstitades hoogsamalt kivimaju, kadus võimalus ja vajadus prügi täitena kasutada, mistõttu kasvas 14. sajandi keskpaigast surve teisaldada jäätmed linnamüüri taha. Ent jällegi tehti seda võimalikult kasulikult: sõnnikusegune praht kulus väetiseks eeslinna aedadesse ja põldudele, vanametall taaskasutati ning ehitus- ja olmeprügi läks arvatavasti vaja ka „maahõiveks“. See tähendab, et mujal üleliigseks osutunud materjal veeti samamoodi kui teistes linnades (nt Lübeck, Rostock, Gdańsk jne) kohtadesse, mida tuli ulatuslikult täita, enne kui neid sai kasutada.
Jahu tänava 15. sajandi prügila võibki endast kujutada ühte sellist rae algatatud toimingut: enne kui 1420. aastatel hakati klindiservale prügi vedama, oli siin ebatasane, loodusliku veesilma ja hõredate asustusjälgedega ääremaa. Näib, et koht sobis prügiveoks mitmel põhjusel: ala jäi varasemate teede äärde, põhiasustusest eemale ning linnaväravaist ei olnud palju tulla. Ja nii suunati inimpõlve-paari vältel meretuultele valla paika koormate kaupa jäätmeid alates lammutusprahist ja käimlate tühjendamisel kogutud olmeprügiga segatud väljaheidetest kuni käsitööliste tootmisjääkideni.
Vanalinnast pärit prügi võib Tallinnas leida mitmelt poolt. Osa sellest jõudis eeslinna aedadesse ja põldudele (tähistatud ruuduga), osaga tasandati ebaühtlast maapinda (ring) või viidi prahti varauusaegsetesse muldkindlustustesse (kolmnurk). Kalamajast leitud prügimägi (täht) on seni ainus, kus keskaegsed prahikihid on kuni 21. sajandini säilinud hilisemast inimtegevusest puutumatuna. Tõenäoliselt ootab meid rannavööndis ees veel palju samalaadseid täitekihte. Joonis: JAANA RATAS
Õnneks püsis ristteele jäänud koht aastasadu avatuna, kui kõrvale jätta üksikud 19.–20. sajandi keldriteta lao- ja büroohooned. See säästis meetri-pooleteise paksuse kümnete tuhandete leidudega keskaegse kultuurkihi suuremast hävingust ning annab meile nüüd haruldase võimaluse heita lähem pilk hansalinna elanike toimetustele. Vaatamist jätkub aastateks, esimesed sammud sellel teel teeme Horisondi järgmises numbris.
Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur.
Artikkel ilmus Horisondi 4/2025 numbris.