Koidula pärand

Kuupäev:

SIRJE OLESK

Eesti kirjanduse hoidmisel, õpetamisel ja uurimisel on viimased sada viiskümmend aastat säilinud habras järjepidevus. Selle alguses on Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ ja muinasjutud ning Koidula luuletused ja näidendid.

Lydia Jannsen, abielus Michelson (1843–1886) on meie ärkamisaja sümbol, luuletaja, kelle loomingu parem osa on mitmel põhjusel (emakeele lugemikud pooleteise sajandi vältel ja laulupeod) elav tänapäevani ja loodetavasti kaua ka edaspidi. Niisugune järjepidevus ei ole tähtsusetu, sest nii kaua, kui ühel rahval on kirjanduslik traditsioon, mida tunneb suur hulk selle rahva liikmeid, on lootust, et see rahvas oskab olla ühtne.

Koidula on kirjutanud umbes 300 luuletust, millest autori eluajal ilmus väiksem osa. Esikkogu „Vaino-Lilled Eesti-rahva meeleheaks“avaldati ilma autori nimeta 1866. aastal. Raamatut märkasid nii Kreutzwald kui ka Jakobson, sest laenulisest sisust hoolimata oli see sündivas eesti kirjanduse midagi uut. Kohe järgnenud luulekogu „Emmajõe Öpik“ (1867) oli juba suur samm edasi; seal olid Koidula esimesed tuntud isamaalaulud „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Mõlemast luuletusest sai eesti laulupidude raudvara. Esimesel laulupeol 1869. aastal lauldi neid noore eesti helilooja Aleksander Kunileid-Sabelmanni viisiga; 1943. aastal tegi „Isamaale“ viisi noor Gustav Ernesaks, ja edaspidi on lauldud ja lauldakse seda Ernesaksa viisiga. Kui Jannsen ja Kunileid ja peaaegu kõik teised ärkamisaja tegelased olid Nõukogude ajal maha vaikitud kui „kodanlikud“ ja „natsionalistlikud“, siis Koidula luuletused ja Ernesaksa meloodiad olid „patriootlikena“ lubatud ja soositud.

Naisterahvale ei sobinud trükis esineda

„Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see“ … Me kõik oleme seda luuletust oma kooliõpikutes näinud ja ehk ka pähe õppinud. See tekst, vähe tuntud pealkirjaga „Kodu“, ilmus ajalehes Eesti Postimees 1865. aastal, ja see oli Lydia esimene trükis ilmunud luuletus üldse. Eesti kirjandus alles hakanud kujunema. „Kalevipoja“ rahvaväljaanne oli ilmunud 1862. aastal ja Vanemuise selts tuli Jannseni eestvõttel kokku 1865. aastal. Siis olid Jannsenid kolinud Tartus oma majja Tiigi tänaval ja seal oli Jakobson pakkunud Lydiale kirjanikunime, sest maailmas, kus tema elas, ei sobinud naisterahvastele avalikkuses, sh trükis esineda. Koidula oli nimi, mille Jakobson pakkus, ja ettevaatlikult (K…la; Ko..la) hakkas Lydia Jannsen seda kasutama, kuni võttis päriselt omaks. Jakobsoni teene oli ka see, et ta võttis kümmekond Koidula luuletust oma „Kooli lugemise raamatusse“ (1. trükk 1867) ja lisas neid uustrükkides veelgi. Nii levis Koidula looming ka laiemalt, sest tema mõlemad luulekogud kadusid varsti müügilt. Uustrükke neist ei tehtud ja Koidula eluajal ei ilmunud ka ühtegi uut luulekogu, luuletusi avaldati ajalehes, nii nagu ka Koidula jutte, mis samuti jäid eluajal tema oma nime all raamatuna välja andmata.

Jannsenite kodu Tartus oli 1860. aastate lõpus ja uue kümnendi alguses Eesti rahvusliku liikumise keskus. Seda mainet kandsid ajaleht Eesti Postimees, Vanemuise selts ja nende mõlema eesotsas olev Johann Voldemar Jannsen. Kuid ajad muutusid. Lydia Jannsenist sai Lydia Michelson ja ta kolis arstist abikaasaga Peterburi lähedale Kroonlinna, mis paiknes Soome lahes Kotlini saarel. See ümbrus ei sobinud Koidulale, ei kliima poolest ega vaimselt. Alguses käis ta tihedasti vanematekodus Tartus või õe Eugenie Rosenthali juures Tallinnas, kuid tervise pidev halvenemine ning ajalehe allakäik pärast isa Janneni halvatust viisid teda üha rohkem Eesti asjadest eemale. Ka olukord Eestis muutus, kui algas ääremaade venestamine ja lõhe rahvuslikus liikumises sai järjest nähtavamaks.

Kas liiga „ässitavad“ luuletused?

Kui Koidula 1886. aastal Kroonlinnas rinnavähki suri, jäid kõik tema käsikirjad perekonna kätte. Koidula kodune keel oli olnud saksa keel, nii nagu see oli siis tavaline neis peredes, kus üks abielupool oli haridust saanud eestlane. Tol ajal oli neid peresid vähe, sageli olid need rahvuslikus mõttes segaabielud, nagu näiteks Kreutzwaldi või Jakob Hurda abielud. Koidula surmaeelse soovi järgi saatis tema abikaasa Eduard Michelson mapi käsikirjalehtedega Eestisse, Paistu kirikumõisa Jaan Bergmanni kätte. Pastor Bergmann oli tol ajal tuntud kui vormikindel ja hästi eesti keelt tundev luuletaja, kes võttis ülesannet Koidula luuletustest raamat koostada väga tõsiselt. Ta parandas luuletaja käsikirju, pani neile mõnikord uusi pealkirju, redigeeris keelt ja kui tundis, et luuletustes riivatakse kirikut, siis ka sisu. Väljaandmisega tekkisid rahalised raskused, nii et trükki käsikiri „Koidula laulud“ ei jõudnud.

Vahepeal otsustas Eduard Michelson oma naise loomingu omal kulul välja anda ja nõudis originaalkäsikirjad tagasi. Bergmann võttis kuulda Koidula venna Eugen Jannseni hoiatust ja tegi luulekogust koopia, mis jäi Eestisse. Originaalid jõudsid tagasi perekonna kätte ja Eduard Michelson uuris neid tekste nii palju, kui tema olematu või kasin eesti keele oskus võimaldas. Ta kahtles, sest tal oli tekkinud tunne, et ta naise luuletused olid „ässitavad“, ja see ei meeldinud talle. Nii seisis käsikiri Michelsoni laual kuni 1907. aastani, mil ta suri.

1908. aastal alustasid Koidula tütred Anna ja Hedvig Michelson Eesti kirjanduse seltsiga läbirääkimisi ema luulekogu väljaandmise asjus, kuid neilgi oli tunne, et ema luuletused õhutavad rahvustevahelist vaenu. Et luuletuste sisus ise orienteeruda, olevat nad kavatsenud eesti keele ära õppida, enne kui käsikirja ära annavad. Sealt kuskilt on pärit ka kuuldus, et kui tütred tõesti tahtsid 1921. aastal Eestisse opteeruda, siis ei tundnud nad oma siinseid sugulasi ja olevat vaid osanud ütelda, et nende vanaisa olevat Eestis välja andnud „sotsialistlikku ajalehte“.

Koidula luuletuste väljaande puudumine Eestis hakkas muutuma piinlikuks. Nii võttis Eesti kirjanduse selts käsile Bergmanni parandustega ärakirja ja tellis luulekogu koostamise Gustav Suitsult (teiseks koostajaks võeti Jaan Kärner). Koidula „Kogutud luuletused“ ilmusid 1925. aastal. Luuletused, mis olid varem ajalehes või mujal ilmunud, avaldati raamatus autori versioonis, teised aga Bergmanni parandustega. Kriitikast hoolimata võeti see väljaanne edaspidi ilmuvate Koidula luuletuste trükkimisel aluseks.

Paberitega kohvri keerdkäigud

Soov Koidula arhiiv ja tema tekstide algupärased autograafid kätte saada muidugi jäi, kuid kontakte Nõukogude Venemaaga oli raske hoida. Siis puhkes sõda. Sõja järel oli teada, et Koidula raamatud ja käsikirjad olid jäänud tema vanema tütre valdusse Leningradis. Hedvig (siis vene kombel Jadviga) Michelson oli blokaadi ajal 1941. aastal surnud. Käsikirjad oletati olevat hävinud. Kirjandusmuuseumi töötajad püüdsid selles siiski selgust saada ja käisid asja Leningradis uurimas. 1958. aasta alguses leiti niimoodi osa Koidula perekonnale kuulunud raamatuid, mis toodi ära Tartusse. Siis saadi ka teada, et olevat olnud ka kohver paberitega. Edasisel uurimisel selgus, et Hedvig Michelson oli selle enne surma jätnud oma korterinaabri, eesti tütarlapse Alida (Aliide) Aagi kätte ja 1952. aastal oli Alida Aak toimetanud selle oma sugulaste juurde Viljandisse.

Pärast Eesti vabanemist 1990. aastal võisid kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna töötajad mitmelgi korral kuulda, et nõukogude võimu esimestel kümnenditel oli varjatud ja hoitud kultuuriloolisi pabereid, et need ei sattuks „punaste“ kätte. Nii ilmselt olid mõtelnud ka Koidula arhiiv hoidjad, kuni nad 1958. aastal hakkasid mõistma, et „punased“ ei lähe niipea kuhugi. Käsikirjakohvri tõi Alida Aagi poolõde Ellen Kõrge 10. aprillil 1958. aastal ise Tartusse ja müüs käsikirjad kirjandusmuuseumile. Isegi kui sel pikal teekonnal oli mõni käsikirjaleht kaduma läinud, võis nüüd hakata Koidula luuletusi ette valmistama autentseid tekste sisaldavaks väljaandeks.

Kirjandusmuuseumi kauaaegne teaduslik töötaja Eva Aaver tegi hoolikalt põhjaliku töö ning raamat „Lydia Koidula. Luuletused. Tekstikriitiline väljaanne“ (687 lk) ilmus kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Eesti Raamat väljaandena 1969. aastal.

Koidula luuletusi ei ole väga palju tõlgitud. Need on aga olnud tähtsad eesti kirjanduslikus traditsioonis ja eesti lauluvaras. Koidula luuletuste võlu on nende ehedas intensiivsuses. Tema parimad luuletused on kõik ülistuslaulud isamaale, kallile Eestile, mille kohta autor ei ütle tegelikult palju muud kui seda, et see isamaa on talle armas ja et keegi ei suuda lahutada „eesti mulda ja eesti südant“. Peale isamaalaulude, mida on korduvalt viisistatud ja mida peamiselt lauldakse, mitte ei loeta, on Koidula luuletuste raudvaras ka mõned loodus- ja koduluuletused, saksaliku Heimatdichtung’ivaimus, mille tundmine on Eestis väga pikaaegne traditsioon. Kõik eestlased teavad, kuidas kõlab „Meil aiaäärne tänavas“ ja ikka veel lauldakse matustel „Ema südant“.

Loe lisaks:

Lydia Koidula. Luuletused. Koostanud E. Aaver. Eesti Raamat 1969.

Aino Undla-Põldmäe. Koidulauliku valgel. Eesti Raamat 1981.

Lydia Koidula 1843–1886. Koostanud Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Ilmamaa 1993.

Madli Puhvel. Lydia Koidula. Elu ja aeg. AS Ajakirjade Kirjastus 2016.

Malle Salupere. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tänapäev 2017.

Sirje Olesk (1954) on eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja tõlkija. Tema uurimisteemad on olnud seotud Aino Kallase, Nõukogude aja eesti kirjanduse, luule ning Eesti ja Soome vaheliste suhetega.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Maaülikool kutsub niitmispäevale

Niitmispäev toimub 25. juunil algusega kell 10.00 EMÜ kogukonnaaia...

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Alanud on haudelinnustiku punktloendus

Eesti Ornitoloogiaühing kutsub vabatahtlikke linnuvaatlejaid 25. maist kuni 15....

Loodusajakiri: uus Sõrve looduskaitseala

Tallinna külje all asuv Sõrve looduskaitseala moodustati 2023. aastal....