MART VELSKER
Olen väikeste pausidega käinud eesti kultuuriloolise arhiivi lugejateruumis aastakümneid ning alati on see koht mulle mõjunud püsiva ja turvalisena keset maailma, mis selle aja jooksul on väga palju muutunud. Kirjandusmuuseumiski on olnud muutusi, aga see, kui lauanurgale ilmub arvuti või ametisse asub uus töötaja, ei muuda asja sügavamat tähendust. Tähendus on jäänud samaks ja tegelikult suures osas ka ruum: ikka on käsikirjade uurija selja taga suur sedelkataloog, lauad on samamoodi reas ning materjale tuuakse tellimise peale kuskilt „alt“ – salapärasest sügavusest.
Käsikirjad tulevad usaldusväärsete arhivaaride abiga määramatusest ja muutuvad selles toas nähtavaks. Enne seda peab uurija taipama, mida ta näha tahab. Kui taipamine tekib / saadakse taipu, siis võib kindel olla, et materjalid on olemas ja nad sisaldavad tegelikult rohkemat, kui kataloogikirje ütleb. Nad sisaldavad üllatusi ja avastusi, kuigi turvalistes raamides. Leitud materjalid võivad harvematel juhtudel keerata isegi maailma pea peale, aga nad ei saa siiski päriselt tühistada mingeid kinnispunkte: uurijatele mõeldud tuba jääb kindlasti alles, kindlasti jääb alles siinne seljatagune, mis praegu on loodud sedelkataloogi abiga. Pealegi on ju nii, et see, mis on praegu üllatus, avastus või pööre, on kellegi jaoks olnud olemas varem, iga avastus on mingis mõttes taasavastus.