Tekst: UUDO TIMM
Inimesi on ikka huvitanud, kellega koos elame, millised olendid lähikonnas liiguvad ja mida nad teevad. Sagedamini võib kohata ja vaadelda suuremaid loomi, kes on aktiivsed meiega samal ajal ehk päeval. Seepärast tuntakse neid paremini. Kui loom on varjatud eluviisiga ja vähearvukas, nõuab teabe hankimine palju rohkem vaeva ja tuleb rakendada eri meetodeid. Järelduste tarbeks peab andmeid koguma aastaid või koguni aastakümneid.
Üks selline salapärane ja haruldane loom on lendorav, kes on meil viimastel aastakümnetel metsa- ja looduskaitseteemalistes aruteludes peaaegu alati kõneainet pakkunud. Iseasi, kui palju kõnelejad temast tegelikult teavad.
Minevikus oli taustateadmisi ja võimalusi infot saada tunduvalt vähem. Isegi kuni möödunud sajandi keskpaigani põhines suur osa andmetest imetajate, sealhulgas lendoravate kohta kas kütitud, juhuslikult pesapuu langetamisel nähtud või hukka saanud loomadel. Kui tabatud loom oli tundmatut liiki, püüti aru saada, kellega täpsemalt tegu. Nii jõudsid teated mõnegi tabatud lendorava kohta ka ajaleheuudistesse ja teadlaste kõrvu ning mõned isendid eri muuseumide kogusse.
Kuna looduses saab lendoravat näha üliharva, on lisatõestusmaterjalita vaatlustesse alati suhtutud suure ettevaatusega. Sageli tuleb tõdeda, et soov näha haruldust hajutab kriitilise meele: enamasti osutub vaadeldud loom harilikuks oravaks, kes on talvekarvas või teinud pikema hüppe puult puule. Harvad pole juhused, kus lendoravaks on peetud loomi, kes ei sarnane oravatega kuigipalju.
Tegelikult on juhuvaatlused ka praegusel ajal olulised, sest lendoravad võivad vahel aastaid varjatult elada mõnes piirkonnas, ilma et keegi oleks neid tähele pannud. Samuti muutub loodus pidevalt, isegi kui sobivast pesametsast ei ole ühel aastal lendoravaid leitud, võib mõni lähikonnas sündinud noorloom selle metsa järgmisel aastal asustada. Kõiki laekunud andmeid täpsustatakse ja vähegi tõenäolised kohad kontrollib asjatundja looduses üle.
kohta Aadumäelt. Ka praegu on Aadumäel üks lendorava püsielupaikadest