Liivimaa metropol: uusaegne kindluslinn Riia

Ragnar Nurk

Riia oli Rootsi ja hiljem Venemaa Läänemere provintside suurim keskus. Liivimaa metropol, nagu on suurejooneliselt tituleeritud tollastel linnavaadetel. Riia oli nii tähtis, et selle vallutamine võis otsustada kogu maa saatuse. Ometi on Riiat kindluslinnana vähe teadvustatud, sest kunagistest võimsatest kaitseehitistest ei ole kuigi palju säilinud. Võtame vaatluse alla kindlustuste arengu.

Gustav II Adolfi juhitud Rootsi vägi 1621. aastal Riiat piiramas. Detail riialasest inseneri ja kartograafi Georg Schwengelni koloreeritud joonistusest. Läänemeri jääb vasakule. Pildi alumises osas asub punase torni kõrval Kobroni fort. ROOTSI ARMEEMUUSEUM

Linna ümbritsemine vallidega

Riia uusaegse kindluslinna põhikuju ja olulisemate muldkindlustuste asukohad said paika väga varakult, juba 16. sajandil. Suurtükkidele kohaseid muldkindlustusi hakati Riias rajama enam-vähem samal ajal nagu Tallinnas: Liivimaa sõja (1558–1583) eelsetel kümnenditel.

Vallitöid alustati 1537. aastal linna põhjaküljelt Liivavärava ja Jakobi värava vahelisest lõigust. Selle piirkonna maastik oli ohtlik: seal paiknes nüüdseks linnapildist kadunud Kobesberg (läti Kubes kalns), nimetatud ka Jakobi mäeks, kus linnaeelsel ajal oli olnud kohalike liivlaste linnus. Samamoodi nagu Tallinnas Tõnismäge kaevati sedagi kõrgendikku kindlustustööde tõttu üha väiksemaks ja madalamaks. Kõnealuse esimese valli puidust aluskonstruktsioone oli arheoloogidel võimalus uurida 2000. aastate alguses, kui ehitati uut parkimismaja (Zigfrīda Annas Meierovica bulvāris 8), millele muuseas anti kindlusevalli matkiv väliskuju.

Kirjalike allikate põhjal jõuti Riias vahetult enne suurt sõda kiiruga ümbritseda muldkindlustustega kogu linna maapoolne külg, mis oli vaenlasele rohkem avatud. Aastail 1551–1554 ehitati vallid Liivaväravast alates ümber linna ida- ja lõunakülje kuni Daugava jõeni. Sellel küljel oli keskaegsele linnale algusest peale kaitset pakkunud väike Riia jõgi (läti Rīdzene, saksa Rige, ka Rising), kuid uute vallide rajamisel tehti radikaalne otsus ega järgitud enam looklevat jõekuju. Selle asemel mindi Liivavärava juures valliga jõest üle ja jäeti see kulgema linnas sees kanalina, jõekese Daugava-poolsesse otsa ehitati uhke veevärav (see kanal suleti maa alla 1730. aastatel). Nõnda kaitset ettepoole nihutades anti kindlusele paremini kaitstav kuju ja ühtlasi võideti linnale maad juurde (nn vallidevaheline ala, sks binnen Walles). Alates 1565. aastast rajati vallid Jakobi väravast edasi linnuse suunas ja isegi vastu linnust kuni jõeni.

Tõenäoliselt oli juba esimestele vallidele lisatud pinnasest ümaraid või hulknurkseid rondeele või muid kaitseehitisi, näiteks puidust või kivist kaponiire, nii nagu neid võib näha näiteks varastel Gdański ja Wrocławi linnavaadetel. Paraku rekonstrueeriti seejärel Riia muldkindlustusi nii kiiresti, et esimestel neid kujutavatel linnavaadetel ja -plaanidel (1601, 1612, 1621) näeme bastionide kõrval veel ainult ühte ümara väliskujuga rondeeli. See asus Liivavärava ja tänini säilinud Püssirohutorni ees. Rootsi rahvusarhiivi sõjaarhiivi kollektsioonis on säilinud üks hilisem koopia rondeeli kujutavast haruldaselt detailsest plaanist.

Riia Liivavärava rondeel plaanil (hilisem koopia), mis on arvatavasti pärit vahetult 1621. aasta piiramise järgsest ajast. Suurtükid paiknesid üleval valli peal ja selle jalamil oli kaitsekäik jalaväelastele, et vallikraavi paremini kaitsta. Liivavärava piirkonnas kindlustuste alla paigaldatud õhkimisvalmis miinid sundisid riialasi Rootsi vägedele alistuma. ROOTSI RAHVUSARHIIV, SÕJAARHIIV

Poola aeg: Itaalia bastionid

Rondeelid olid Põhja-Saksa hansalinnades (sh Lübeck, Hamburg, Bremen) täiesti tavapärased kuni 17. sajandi esimeste kümnenditeni, mil need asendati Hollandi tüüpi bastionidega (vt lähemalt allpool). Ent Riias on olemas veel üks vahepealne etapp: Poola ajal 16. sajandi viimastel kümnenditel ja 17. sajandi alguses rajati üsna terviklikult Riia esimene kaitsevöönd bastionidega, mis järgisid Itaalia eeskujusid (nn uusitaalia süsteem). Kirjalikes allikates räägitakse küll endiselt rondeelidest, kuid tegu on ajaga, kui bastioni nimetus ei olnud veel tavakasutuses juurdunud. Selle poolest astus Riia ühte sammu Preisimaa suurte kaubalinnade Gdański ja Elblągiga. Eesti linnadest kindlustati selliste bastionidega Rootsi riigi eestvõttel üksnes Vene piiril asuv väikelinn Narva, kus hea näitena on säilinud linnuse juures paiknev Kristervalli poolbastion (sedalaadi bastione oli veel Tallinna Toompeal, Paide ja Kuressaare kindlustes). Need bastionid, mis ümbritsesid vaid linna, oli eeldatavasti projekteerinud mõni Lääne- või Lõuna-Euroopast kutsutud insener. Kuna linnuse ala ei kindlustatud, siis oli tegu ilmselt Riia linna enda algatusega.

Riia küllaltki arvukate linnavaadete tõttu saab sealsete bastionide arengut isegi visuaalselt jälgida. Selles artiklis on tüüpnäitena esitatud linnakindlustuste kagunurgal paiknenud Saunabastion. Riia esimesed bastionid meenutasid kujult noolepead: neil olid külgedel oriljoonidega varjatud taandflangid, mis kujutasid endast vaenlase eest hästi varjatud laskepositsioone, nii et oleks võimalik sealt suurtükitulega kaitsta valliesist ala. Nende konkreetsete Riia bastionide kohta ei ole teada detailseid jooniseid, kuid üldiselt kuulusid sääraste ehitiste juurde kivist eskarpmüürid ja eri otstarbega kasematid, eriti taandflankidel paiknevad laskekasematid. Mõneti erilahendusega oli Jakobi bastion (praegu asub seal plats Jēkaba laukums), mille linnusepoolsele küljele ehitati uus Jakobi värav. On üllatav, et Riiast pole seni kaevatöödel leitud mõne sellise bastioni osi, aga võib-olla ei ole neid osatud ära tunda.

Rootsi aeg: Hollandi bastionid

1621. aastal alistus Riia Rootsi kuninga Gustav II Adolfi vägedele alles pärast ränka piiramist, mille pearünnak oli sihitud Kobesbergilt vastu vananenud ja väikest Liivavärava rondeeli. Nüüdsest oli tegu Rootsi kõige tähtsama tugipunktiga Läänemere provintsides ja konkreetsemalt Daugava jõe kaitseliini keskse kindlusega, mis pidi olema valmis tõrjuma nii Poola-Leedu kui ka Venemaa rünnakuid. Teised kindlustatud kohad tänapäeva Läti alal Rootsi võimu alla läinud Vidzeme piirkonnas olid väikesed ja nõrgad ega suutnud vaenlast kuigivõrd takistada (isegi suuremad neist, nagu Koknese või Valmiera, rääkimata muudest lagunenud linnustest ja kantsikestest).

Riiat otseselt toetanud väiksematest kindlustest mainigem siin vaid kahte lähemat. Et hoida ühendust Rootsiga, oli oluline tagada kontroll jõesuudme üle, aga kuna vana Dünamünde linnuskindlus oli jõesuudme asukoha muutuse järel kaotanud oma väärtuse, ehitati jõe vasakkaldale Neumünde fort (praegu Riia Daugavgrīva linnaosas). Otse linna vastas paiknes teisel pool jõge sillapeana väiksem Kobroni fort. Seda uuriti arheoloogiliselt Läti ülikooli uue Torņakalnsi kampuse (Jelgavas iela 1) ehituse tõttu 2010.–2023. aastal. Kobroni fort sai alguse piiramise käigus rootslaste rajatud „kantsist“, millest ka selle ajalooline nimetus Kobroni kants (sks Kobronschanze, läti Kobronskansts). Algset Kobroni kantsi on kujutatud artikli alguses esitatud 1621. aasta piiramise pildil. Riia piiramiste käigus rajati üldse väga ulatuslikult välikindlustusi nii ühele kui ka teisele poole jõge ning jõesaartele.

Riia linna kindlustustööde korraldus jäi rae hooleks, kuid järgmiste uuendamiste aluseks said juba Rootsi riigi teenistuses olevate inseneride koostatud projektid. Kuigi kiiremad parandused tehti kohe, hakati linna kaitsesüsteemi tõhusamalt uuendama alles järgmise kümnendi alguses, kui kardeti Poola-Leeduga uue sõja puhkemist (mis jäi tulemata). Selleks ajaks olid saanud Põhja-Euroopas selgelt uueks eelistuseks Hollandi eeskujudest lähtuvad bastionaalkindlustused (nn vanahollandi süsteemi peamise teoreetiku Adam Freitagi peateos „Architectura Militaris“ ilmus 1631 Leidenis). Sellele olid iseloomulikud rangelt geomeetrilise ülesehitusega sirgete külgedega muldkindlustused, millel olid enamasti vaid pinnasest välisnõlvad ja soovitatavalt veega vallikraavid.

Riia bastione uuendades võeti aluseks insener Heinrich Thome 1632. aastal koostatud projekt, mis suuresti viidi ellu. Thome jättis linna maismaapoolse kaitseperimeetri senisele kohale. Selle projekti järgi suurendati bastione ja need said pinnasest nõlvad, laiendati vallikraavi ja ehitati esimesed raveliinid. Linnuse ümber laiendati muldkindlustusvööndit kuni jõeni, kuid samas jättis linn alles oma kaitseehitised vastu linnust. 1639. aastal tehti linna seisukohalt oluline muudatus: Liivavärav viidi linnakindlustuste kirdenurgalt Liiva tänava (Smilšu iela) kohalt uude paremini kaitstavasse asupaika Lubja tänava otsa (Kaļķu iela), millest kujunes linna peatänav. Samasse ajajärku jääb Tartu esimeste bastionide ehitamine ning Tallinna Suure Rannavärava bastioni (Paksu Margareeta kõrval) ehituse alustamine. Hästi säilinud kujul ei leidu seesuguseid bastione paraku enam ei Eestis ega Lätis (parim näide vaatamiseks on Bourtange Hollandis).

Teistest kuni sajandi keskpaigani Riias ette võetud töödest tasub nimetada järgmisi: rajati tsitadell selle esialgsel kujul, linna jõepoolsele küljele lisati kaks väikest bastioni ja eeslinnu hakati ümbritsema lihtsamate bastionaalkindlustustega, mis järgnenud piiramise tõttu jäid lõpetamata.

Erik Dahlberghi bastionid

1656. aastal üritas Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš isiklikult Riiat suure piiramisväe eesotsas vallutada, kuid ebaõnnestus. Seejärel, 1660.–1670. aastatel, keskendusid Rootsi võimud Riias tsitadelli ja Neumünde töödele, samal ajal kui linna kaitseehitiste osas, mis kippusid juba taas esindama fortifikatsiooni eilset päeva, valitses suhteline vaikus.

1680. aastate alguses, mil Rootsi oli väljunud raskest sõjast, vaadati kindralkortermeister Erik Jönsson Dahlberghi (1625–1703) juhtimisel üle kogu riigi kindluste seisund. Pärast mõningaid vaidlusi ja kaalumisi võeti Riia kindlustuste terviklikul moderniseerimisel aluseks Dahlberghi lõplikul kujul 1684. aastal kinnitatud projekt, mis viidi enamalt jaolt ellu. Suuremad ja põhimõttelisemad muudatused nägi ta ette tsitadelliga. Muus osas jättis Dahlbergh muldkindlustused põhiliselt endisele kohale, muutes nende asetust veidi vaid lõunaküljel, kus linnavärav viidi jõe äärest uude kohta ja sai valitseva kuninga Karl XI järgi nimeks Karli värav. Lisaks bastionide suurendamisele nägi ta ette teise kaitseliinina võimsad raveliinid. Bastionid ja raveliinid varustati esikülgedel võlvitud galeriidega, mis täitsid kontramiinide otstarvet ja olid osalt varustatud ka laskeavadega. Põhjasõja tõttu ei jõutud valmis töid kindlustusvööndi servades, tsitadelli läheduses ja jõe kaldapealsel. Liiva bastion sel põhjusel galeriidega eskarpmüüri ei saanud. Jõe pool valmis enne sõda Talli (Marstalli) bastion – selle ja eelnenud kivirondeeli osasid on arheoloogiliselt uuritud.

Selle etapi tulemusena said suuremad Riia bastionid oma kolmanda ja sedapuhku lõplikuks jäänud kuju. Dahlbergh järgis Riia uusi kindlusi projekteerides põhjapoolses Euroopas ja sealhulgas Rootsis alates 1660.–1670. aastatest levinud bastionaalkindlustuste varianti, mille kohta on uurijad kasutanud nimetust „parandatud vanahollandi süsteem“ (holl verbeterd Oud-Nederlandse stelsel). Selle paljudes alavariantides esineva süsteemi kõige nähtavam tunnus on, et erinevalt varasemast ei olnud bastioniflangid enam kurtiini suhtes täisnurga all, vaid pööratud võimalikult risti naaberbastionide fassidega, et bastionide vastastikust kaitset parandada. Kandev idee oli bastioniflankide tugevdamine ja sinna suurema arvu suurtükkide paigutamine. Dahlberghi Riia bastionide kuju kõige tõenäolisema eeskujuna võiks pakkuda Braunschweig-Lüneburgi hertsogiriigi inseneri Johann Bernhard Scheitheri 1672. aastal ilmunud teoses „Novissima Praxis Militaris“ avaldatud ühte kahest uuest fortifikatsioonimaneerist. See nägi ette mitmetasandiliste sirgete pikkade flankidega bastionid koos eesvalli ja vajaduse korral kavaljeeriga. Seejuures rõhutas Scheither, kellel oli praktiline kogemus võitlusest türklaste vastu Candia (praegune Irákleio Kreetal) piiramisel, kontramiinide rajamise tähtsust. Dahlberghi poolt Riias ja mujal laialt kasutatud mitmetasandilised ja pikkade flankidega raveliinid lähtuvad ilmselgelt sarnastest põhimõtetest kui bastionid, kuid nende kuju on originaalsem, nii et otsest eeskuju on raske välja tuua. Riia omadega sarnaseid bastione veidi lihtsamal-väiksemal kujul võib näha Pärnus ja raveliine Kuressaares.

Vene võimu aegsed lisandused

1710. aastal, kui kaotuse tõttu Poltava lahingus polnud päästeväge enam kuskilt tulemas, alistus Riia pärast üle poole aasta väldanud pommitamist ja blokaadi venelastele. Vene võimu alla minnes olid Riia kindlustused üsna ajakohased ja Riia jäi kindlusena igati tõsiseltvõetavaks kuni vähemalt sajandi lõpuni, ehkki suuremaid investeeringuid kaitseehitistesse ei tehtud. Märkimisväärsed tööd käisid linna ja tsitadelli vahel Jakobi värava piirkonnas, Daugava kaldal ja vähemal määral Karli värava juures. Jõeäärse 1727. aastal valminud Trianguli bastioni 2000. aastal välja kaevatud eskarpmüüri osa on eksponeeritud ärikeskuse soklikorrusel (11. novembra krastmala 17).

Napoleoni Venemaa-sõjakäigu ajal 1812. aastal kalduti kahtlema, kas Riia linna õnnestub edukalt kaitsta. Kindlus valmistati siiski kaitseks ette ja isegi põletati maha eeslinnad; sellest ajast pärinevad kindlustuste ette lisatud lünetid. Ent juba pärast sõda ilmusid plaanidele piki glassii välisserva istutatud puiesteed. Samamoodi kui Tallinn ja Narva säilitati Riia kindlusena kuni Krimmi sõjani, hoolimata vananenud kaitseehitistest. Riia linna ümbritsevad muldkindlustused lammutati maa peal nähtavas osas 1857–1863 ja tsitadelli omad 1872–1875. Bastionidest jäi ainsana mingil kujul alles Liivabastion, mis kujundati ümber pargikünkaks (Bastejkalns), ja osa linnuse jõepoolsel küljel asuvast väikesest Horni bastionist. Senise vallikraavi üks osa hoiti alles pargimaastikus lookleva linnakanalina (Pilsētas kanāls). Kui ulatuslikult eskarpmüüre ja galeriisid lammutati, on ebaselge, põhjalikum tutvumine lammutusega seotud dokumentatsiooniga ja edasine arheoloogiline uurimine peab selles suhtes selgust tooma. Kuigi Riia muldkindlustusvööndi ühele osale rajatud linnakanaliga parki kiputakse tooma Tallinnale eeskujuks, tuleb silmas pidada, et olukord on siiski erinev: lammutustööd Riias olid väga põhjalikud ja erinevalt Tallinnast ei ole seal kindlusarhitektuuri seisukohast enam midagi vaadata.

Ragnar Nurk (1983) on Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog. Tema töö on seotud kesk- ja uusaja arheoloogiaga, sõjaliste kaitseehitiste ja linnaplaneerimise ajalooga.

Artikkel ilmus Horisondi 4/2025 numbris.