Mukri loodusrada on lühike, aga rikas. Paari kilomeetri sisse mahuvad järv, laukad, vaatetorn, raba lõhnad, lindude hääled ja taimed, mille märkamiseks tuleb vahel lausa põlvili laskuda. See on mõnus laadimispaik peaaegu Eesti keskmes kolme maakonna piiril.
Sõit Mukri raba loodusrajale õigustab end enne, kui sihtkohta jõuame. „Pääsusilmad!“ paneb tähele mu matkakaaslane, bioloog ja tunnustatud looduse populariseerija Asta Tuusti. „Nii palju pole ma neid ammu näinud, aga pääsusilmad on minu lapsepõlve lilled ühes kullerkuppude ja nurmenukkudega, maikuu õitsejad. Kunagi oli see Eestis üsna tavaline taim, aga märgade niitude kuivendamise tõttu on ta paljudest paikadest kadunud.“
Tunnistan ausalt, et mina pole neid sootuks kunagi näinud või ei ole osanud kraavis teadlikult tähele panna, kuna olen Mukri raba poole sõites enamasti roolis. Tuleme autost välja ja uurime-imetleme neid nurmenukkude põnevaid ja haruldasi sugulasi. Kraavid mõlemal pool Mukri lõkkekohani viivat teed on neid iludusi tulvil – vaba ja niiske mullapind nagu kraavikallas sobib Primula farinosa’le väga hästi. „Esmapilgul tundub üllatav, et lubjalembene pääsusilm kasvab just siin, happelise rabamaastiku serval. Tõenäoliselt on põhjuseks tee ehitamisel kasutatud paekivikillustik, mis on loonud taimele sobivad tingimused. Nii võib mõnikord ka inimese rajatud keskkond pakkuda pelgupaika liikidele, kelle looduslikud kasvukohad on haruldaseks jäänud,“ räägib Asta.