Narva Keisrivärav –Domenico Trezzini senitundmatu arhitektuuriteos

Tekst: RAGNAR NURK

Ükskõik, kuidas hinnata Eesti minekut Põhjasõja tõttu Vene võimu alla, oli see Venemaa ajaloos siiski aeg, millal Peeter I püüdis lähendada oma maad Lääne-Euroopale. 1704. aastal oli Narva kõige euroopalikum linn Venemaa valduses. Peetrile oli isiklikult tähtis varem selle linna all kogetud kaotushäbi maha pesta. Mis võinuks triumfi paremini esile tõsta kui ehitada valmis rootslastel pooleli jäänud linna peavärav, kinnitades sellele oma sümbolid?

Rootslaste alustatud Kuningavärav

Rootslastel olid Narvaga suured lootused ja suurejoonelised linnaehituskavad. Rootsi kuningriik hakkas Narva linna laiendama ja kindlustusi uuendama 1680. aastate alguses. Kindralkortermeister Erik Dahlberghi projekti järgi rajati võimsad bastionaalkindlustused ja planeeriti korrapärase tänavavõrguga Uuslinna linnaosa. Linna uus peavärav – Kuningavärav (rts Konungs port, sks Königspforte) – kavandati põhjasuunda Gloria ja Honori bastioni vahelisele kurtiinile.
Seni on valitsenud segadus, millal Kuningavärav ehitati ja milline oli selle arhitektuur. Alates Sten Karlingi 1930. aastatel ilmunud Narva Rootsi-aegset arhitektuuri käsitlevast uurimusest on arvatud, et Kuningavärav jõuti valmis ehitada juba Rootsi võimu viimastel aastatel ja et see sarnanes ühe Rootsi sõjaarhiivis säilinud visandiga, mida Karling on omistanud Dahlberghile endale. Värava ehitust hakati tõsisemalt plaanima 1690. aastate alguses, kui jõe poolt alustatud uute bastionide ehitusega oli jõutud sinna kanti, kuid enne Põhjasõda suudeti rajada ainult vundament. Raidkivid värava jaoks saabusid Märjamaalt alles 1700. aasta kevadel, kui Põhjasõda oli juba alanud.
Põhjasõja ajal eksisteeris tõenäoliselt ajutine puust väravaehitis. Veel ühel 1703. aasta kevadest pärineval plaanil pole mingit suuremat väravaehitist kujutatud. Seletus on lihtne: et suurendada kindluse kaitsevõimet, oli rootslastel palju tähtsamatki teha. Pole kahtlust, et kivist värav sai valmis alles Vene võimu esimestel aastatel. 1721. aastal, kui Põhjasõda oli võidukalt lõpetatud, lasi Peeter I kuulutada end imperaatoriks ehk keisriks. Selle järgi sai värava nimeks Imperaatori- ehk Keisrivärav (vn Императорскіе ворота, sks Kaiserpforte).

Peeter I revanš ja andmed Narva Trezzini värava kohta

1704. aasta augusti alguses langes Narva piiramise ja tormijooksu läbi Peeter I juhitud Vene vägede kätte. Vallutust tähistasid võitjad kohapeal mõni päev hiljem, kui linnas oli rüüstamiste järel kord taastatud ja laibad tänavailt koristatud. Kuigi tol ajal polnud Põhjasõjas veel midagi otsustatud, ei lasknud tsaar Narvas taastada mitte üksnes piiramise käigus kannatada saanud kindlustusi, vaid võtta ette ka muid ehitusprojekte. Neist olulisemad olid endise linnakiriku ümberkujundamine õigeusukirikuks ja Peeter I maja ehitamine jõe kaldapealsele. Erinevalt Tartust, mille venelased 1708. aastal enne Põhjasõja otsustavaid sündmusi purustasid ja maha jätsid, piirdusid nad Narvas üksnes elanike küüditamisega.
Pole täpselt teada, millal algas ja lõppes Domenico Trezzini osa Narva ehitustöödes. Trezzini enda sõnul oli tema esimene töö Venemaal „linnaväravad Narvas“. Kirjavahetuse järgi oli „arhitekt Sankt Peterburgist“ kindlasti Narvas tegev alates 1705. aasta suvest. Nimelt on siis küsitud valitsejalt juhtnööre, „millised figuurid väravale nikerdada“, samuti on saadetud heakskiitmiseks projektjoonis ja saadud tsaarilt ka vastus. Sellest selgub, et pakutud lahendus sobis tsaarile, kuid ta käskis isiklikult, et „kotka [st Venemaa riigi-vapi – R. N.] asemel tuleb keskele teha apostel Paulus“. Tõenäoliselt andsid Narva ehitustööd Trezzinile võimaluse ennast tsaarile tõestada, millest algas pikaajaline koostöö Peterburi rajamisel.

Keisrivärava arhitektuur 1728. aasta ülesmõõtmisjooniste põhjal

Selle kohta, millise linnavärava ehitusel Trezzini Narvas osales, annavad lõpliku selguse 1728. aasta Keisrivärava ülesmõõtmisjoonised, mis on hoiul Moskvas Venemaa sõjaajaloo arhiivis. Tol aastal võeti kindral Johann Ludwig Luberas von Potti juhatusel ette väga üksikasjalik Narva kindlustuste ülevaatus. Ühel lehel paljudest on ära toodud Keisrivärava ja selleesise puusilla plaani-, lõike- ja vaatejooniste komplekt. Värava arhitektuur ja skulptuurid jätavad sellel joonistusel veidi kohmaka mulje, ent tuleb arvestada, et peaeesmärk ei olnud põhjalikult jäädvustada värava kunstipärast külge.
Erinevalt rootslaste projektis ette nähtust ei olnud keskne võlvitud väravakäik visandatud mitte murtud kujuga, vaid kulges sirgjooneliselt. Joonistel ei ole väravakäigul näha mingeid märkimisväärseid kaitseelemente. Peale eeldatavate puuväravate käigu kummaski otsas torkab silma vaid üks pikilõikel seina ja võlvi sisse jäetud soon – ilmselt saanuks sinna häda korral paigaldada veel ühe puidust tõkkeseina.
Väravakäigu kummalgi küljel paiknes üks võlvitud kasematt. Tavaliselt olid sellised ruumid kindluseväravates kasutusel vahtkonnaruumide või arestikambrina. Suhteliselt suured aknaavad nii linna pool kui ka läbikäigu pool sein- tes justkui viitaksid vahtkonnaruumidele, aga samas pole kujutatud ühtegi kütteseadet. Omapärase ehitustehnilise asjaoluna paistab silma, et Narva värava katus ei ole kaetud mitte tavapäraste savist katusekivide, vaid pigem (paekivist?) kiviplaatidega. Kas juhus või mitte, aga samalaadsed kivikatused on tuntud Šveitsi lõunaosa ehk Trezzini päritolukoha traditsioonilises ehituskunstis. Olgu öeldud, et joonistel fassaadidele akvarelliga antud roosakas toon on üksnes tingmärk, mis tähistab kiviehitist.
Võiks arvata, et kõige tõenäolisemalt oli fassaadidel eksponeeritud ehedat tahutud looduskivi, nagu see oli rootslaste Tallinna ja Pärnu barokkväravatel. Asjaolu, et rootslased olid jõudnud Märjamaalt raidkivid ehitusplatsile tuua, viib mõttele, et Trezzini kasutas need ära. Nii võib ka värava arhitektuur mingil määral kajastada rootslaste kavandatut. Näiteks oli üsna sarnane Riia linnakindlustuste Karli värav, mis ehitati 1680. aastate keskel. Ei saa sugugi välistada, et ka rootslased olid näinud väravale ette isesuguseid inimfiguure, nii nagu need olid olemas Riia Karli väraval ja nagu need polnud tundmatud ka Narva barokkarhitektuuris (nt Poorteni majal ja kavandatud ka börsihoonele või tänini säilinud raekoja portaalil). Välisfassaadi poolest on tegu tüüpilise kolmeosalise triumfikaare tüüpi lahendusega, kus aga külgmiste avade asemel on nišid. Rangeilmelise pilastritega fassaadi kujundamisel paistab olevat lähtutud Toscana orderist.

Keisrivärava välisilme rekonstruktsioon

Värava kõige kõrgemal aukohal asuva apostel Pauluse isiku, nagu nägime, oli ette andnud Peeter I ise. Kahest Pauluse atribuudist – märtrisurma märkiv mõõk ja tema kirjadele viitav raamat – on kujutatud ainult avatud raamatut. Võib-olla tahtis tsaar Paulust valides rõhutada tema kui usukuulutaja sümboolset rolli, kus linn oli venelaste vaate-kohast õigele usule tagasi võidetud? Eriti elegantne kaunistus oli inglike Pauluse kõrval, üle viilu serva jalgu kõlgutamas ja tulija poole alla kiikamas!
Apostli mõlemale käele viilu otstel olid paigutatud vooruste kujutised. Paremal käel paiknes üks juma,kest voorustest Lootus (Spes): võluv vabas riietuses naisterahvas tavapärase atribuudi ankruga. Vasakul käel asetses Kindlameelsus (Fortitudo), kaetud rohke rõivastusega ja hoidmas kinni tema tunnuseks olevast toekast sambast. Miks just need voorused, seda võib tõlgendada eri moodi, aga nende laiem mõte oli ilmselt väljendada linna uute peremeeste ja kaitsjate kõrget moraalitaset.
Väravaava külgedel olevatesse niššidesse paigutati kindluseväravale ja sõjaajale kohaselt kaks sõjakat Vana-Rooma jumalat. Sõjajumal Mars oli kaitserüüs ja relvis, hoides jalga maas lebaval lõvil. Merejumal Neptun oli kujutatud pikkade juuste ja habemega ning atleetliku palja ülakehaga; merede valitsejana kandis ta peas krooni ja hoidis käes kolmharki, tema jalg toetus delfiinile. Marsiga samastas Peeter sageli ise-ennast; näiteks tema Narva maja portikuse kohale oli paigutatud Marsi skulptuur. Neptun tuletab meelde, et Narva oli sadamalinn ja ka sellisena alguses Peetrile oluline.

Kui Peetri liitlase Taani saadik admiral Just Juel oli Põhjasõja aastail tutvunud Narva kindlusega, mainis ta oma päevaraamatus selle värava tsaarikotkast. Pole ka ime, sest värava sisefassaadi kohal eraldi skulptuurina paiknenud Venemaa riigivapp oli üle nelja meetri kõrge. Sellisena tuletas see linlastele kindlasti hästi meelde, mis riigi alla nüüd kuulutakse. Tuginedes joonisele, oli riigivapil kummatigi erisusi võrreldes tavapärasega: riigiõun ja skepter paiknesid vastupidistes kotka küünistes ja skeptrile oli lisatud mõõk. Peeter I ajal oli mõõka mõnikord kujutatud riigivapil, aga Narvas võis see tõesti otseselt viidata linna alistamisele „tule ja mõõgaga”.

Skulptuuride puhul on tõenäoline, et need olid valmistatud puust ja värvitud, samamoodi nagu hiljem esimesed Peeter-Pauli kindluse Peetri värava skulptuurid. 1728. aasta joonise põhjal, mis kujutab kõiki figuure ühtlaselt valkja või hallina, võiks arvata, et neile oli püütud anda kivist antiikskulptuuri meenutav välimus. Samas ei saa välistada, et ühevärvilisena kujutamine võis olla joonistaja mugavus või et esialgu polükroomsed skulptuurid olid hiljem üle värvitud. Pole teada, kes konkreetselt skulptuurid valmistas. Ühe võimalusena tuleb kõne alla juba Rootsi võimu ajal Narvas töötanud kujur Jakob Leu, kellega Trezzini tegi Narvas koostööd ning kellel olid Vene võimumeestega lähedased suhted.
Kummaline on välisfassaadi viiluvälja tühjus. Tavapäraselt oli see vapi või mingi muu reljeefi koht – võimalik, et siin oli jäänud midagi värava dekoorist ellu viimata.

Skulptuuride kadumine ja värava ümberehitus
Pole teada, mis ajani täpselt püsisid väraval figuurid, kuid kindlasti võeti need maha juba enne 18. sajandi lõppu,sest ühel 1784. aastast pärit visandlikul linnavaatel neid enam selgelt pole. Tõenäoliselt eemaldati 1807. aasta ümberehitustööde käigus viimased jäljed baroksest kujundusest ja anti väravale rangelt klassitsistlik ilme, nagu seda on näha 1850. aastast pärinevatel joonistel. Samas vähenes Keisrivärava tähtsus juba 1820. aastate alguses, kuna ehitati valmis liikumistee sillalt otse uude läänepoolsesse linnaväravasse, mis nimetati Peeter I auks Peetri väravaks. Keisrivärav lammutati tõenäoliselt üsna pea pärast kindluse demilitariseerimistaastal. Loodetavasti on tulevikus võimalik koos külgnevate bastionide restaureerimisega tuua linnaruumis paremini esile ka Narva kindluse kunagi kõige olulisem ja arhitektuuri poolest kõige silmapaistvam värav.

Artikkel tugineb ajakirjas „Baltic Journal of Art History“ ( 2023, Vol 26) ilmunud
põhjalikule ingliskeelsele teaduskäsitlusele.

Loe lisaks:
Rootsi-aegsest Narvast saab lähemalt lugeda koguteose „Eesti linnaehituse ajalugu“ 1. köitest.
„Riia värav – Pärnu unustatud linna- ja kindlusevärav“, Horisont, 2024, nr 3.

Ragnar Nurk (1983) on Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog. Tema töö on seotud kesk- ja uusaja arheoloogiaga, sõjaliste kaitse-ehitiste ja linnaplaneerimise ajalooga.