Tekst: ANU MÄND Fotod: STANISLAV STEPAŠKO
Keskaegsete palverändurite välimuse kohta annavad tunnistust tolleaegsed kunstiteosed.
Et ohutumalt rännata ja saada osa halastustegudest (näiteks almused ja ööbimiskoht), pidi palverändur olema äratuntav, st kandma spetsiaalset riietust ja aksessuaare. Keskaegsete palverändurite välimuse kohta annavad tunnistust tolleaegsed kunstiteosed: harilikult on rändureil pikk sau, laia servaga müts, mis kaitses ilmastiku eest ja mille külge sai kinnitada palverännumärke; vööl või seljal rippuv jooginõu ja söögikauss, mis ühtlasi täitis kerjakausi otstarvet. Vagaduse ilminguna kandis rändur kaelas või vööl palvehelmeid, mis olid odavast materjalist, nagu puit, et toonitada kandja alandlikkust ega äratada kaasreisijates või maanteeröövlites halbu kavatsusi. Pika teekonna tõttu võisid rõivad olla räbaldunud ja jalatsid auklikud. Mõnikord on kujutatud jalutuid, pimedaid või muu kehalise puudega palverändureid. See annab aimu, miks kurnav rännutee oli ette võetud: sihtkohas asuva reliikvia juures loodeti imekombel terveneda.
Teekonnal usaldasid palverändurid end mitme pühaku kaitse alla, nagu näiteks apostel Jaakobus Vanem, kõikide teeliste kaitsja püha Kristoforus ja meresõitjate kaitsepühak püha Nikolaus. Ka mitut pühakut on taiestes võimalik ära tunda seeläbi, et neid on kujutatud palverändurina. Tuntuim ongi apostel Jaakobus Vanem, kelle viimne puhkepaik Santiago de Compostelas oli ja on siiani Euroopa tähtsamaid palverännusihtkohti. Jaakobust kujutatakse kübaraga, millel on merikarp (Santiago palverännumärk), ta kannab rändurikuube ja hoiab käes saua.
Jaakobus oli väga armastatud pühak ka Läänemere ruumi hansalinnades. Lübeckis ja Riias pühitseti talle üks linna kogudusekirikutest, Eestis on ta Viru-Jaagupi, Pärnu-Jaagupi ja Saaremaa Püha kiriku kaitsepühak. Palverändurina on kunstiteostel kujutatud ka püha Rochust, kes oli eelkõige tuntud katku vastu avitajana, ja püha Joosti, keda eristab Jaakobusest vaid tema jalge ees asuv kroon. Püha Joost oli üks Tallinna Jaani seegi kiriku kolmest kaitsepühakust.
Palverändurite eest hoolitsemisega olid seotud mõned naispühakud. Võõrsilt linna saabunute kabel oli tihti pühendatud pühale Gertrudile, seda ka Tallinnas (Suure Rannavärava ees), Riias ja Uus-Pärnus. Hoolitsusega vaeste, vigaste ja tõbiste eest on saanud tuntuks Tüüringi püha Elisabeth (1207–1231), kes ennastsalgava eluviisi tõttu suri väga noorelt ja kuulutati juba mõni aasta pärast surma pühakuks.
Tallinna Püha Vaimu kiriku altariretaablil (ehisseinal), kus on kujutatud Elisabethi legendi, võib ühel pildil samuti näha püha Elisabethi haigete eest hoolitsemas: neid pesemas ja voodisse puhkama sättimas. Kolmes karkudega abivajajas võib ära tunda palveränduri: neil on mütsil ja/või kuuel palverändurimärgid, üks neist hoiab käes palvehelmeid. Vigaste ja tõbiste eest hoolitsemisse süvenenud Elisabeth ei märkagi, et ta peseb jalgu Kristusel enesel.
Sellistel piltidel oli õpetlik ja eeskuju andev otstarve: äratada kaastunnet nende vastu, kellel on elus kehvasti läinud, ja osutada neile kristlikku halastust: jagada almuseid, pakkuda peavarju ja ravitseda haavu. Kuna Püha Vaimu kirik oli keskajal seegikompleksi osa – hoovis asusid hooned haigetele – oli Püha Elisabethi legendi valimine altari kaunistuseks väga sobiv otsus, küllap oli Tallinna raad kui tellija selle hästi läbi mõelnud.
Anu Mänd (1968) on Tartu ülikooli kunstiajaloo professor.