Tekst: AIN KALLIS
Millisel külal on suurem ja uhkem jaanituli, seda vägevam on küla.
Vanarahva tähelepanek
Kaks korda aastas tekib kogu eesti rahval sügav ilmalik huvi usumeeste sünnipäevade vastu, muidugi Ristija Johannese ja Jeesuse omade. Kas jõulud tulevad valged? Kas jaanid on kuivad ja soojad? Selle, kumb ootus on meile tähtsam, on selgitanud välja Maaleht üheksa aastat tagasi. Kas üllatuda või mitte, kuid rahvas peab lumiseid jõule mõnusa ilmaga jaaniõhtust ja -päevast tähtsamaks (häälte vahekord 60 : 40).
Ilmselt tekitab valge lumevaip meis pühalikke tundeid, samas tahaks ju ka jaanilaupäeval kuiva nahaga tule ääres pidu pidada.
Teatavasti on aastaaegade vahetustel (nimetatud sünnipäevad on ju seal kandis) atmosfääris juhtuvat väga sageli kaunis ettearvamatu ennustada. Suurte ilmakeskuste masinad muudkui treivad sel ajal uusi ilmaprognoose, mõne tunni pärast aga muudavad neid.
Suvel huvitab meid loomulikult see, kas jaanilaupäeva õhtu tuleb kuiv. Mis selles õhtus nii erilist on? Nii mõnigi vastaks: traditsioonid eelkõige; looduse südasuvele pöördumine, kõige lühem öö (tegelikult on öö ligi nädal otsa sama pikk), võimalus soojal ajal õues pidutseda. Ja muidugi jaanituli.
Tuli on jaanipäevakommetes kõige tähtsam. See peab olema vägev ja võimsa külgetõmbejõuga – paljudel rahvastel on lõkete süütamise eesmärk abistada päikest, et tal jätkuks jaksu hea saagi tagamiseks.
1999. ja 2001. aasta pühade aegu peetud Grillfestidel püüti Haapsalus ja Stroomi rannas pääseda Guinnessi rekordite raamatusse üle 20-meetriste lõketega. Takistuseks kujunesid esimesel juhul vihm ja teisel kõva tuul.