SEIK | Puuladvast jälgija

Kuupäev:

Tekst: Juhani Püttsepp

Ühel jaanuarikuu pärastlõunal, aastal 2023, istusime raamatukogutoa suure akna all laua ümber ja sõime suppi see oli vist borš , kui tähelepanu köitis majast paarikümne meetri kaugusel kuuseladvas istuv lind. Tihasest kindlasti suurem, rästast aga väiksem. Liikumatu nagu jõulukuuse ladvakaunistus.

Värbkakk ehk värbvarblane. Kui tal kõht tühjaks läheb, siis ega tema toidumaja juures ei halasta: kui läheb õnneks, püüab tihase või varblase kinni Foto: Ingmar Muusikus

Videvikuvalguses polnud sulestiku värvigammat kerge eristada, kuuseladva tipp kõikus kerges tuules … Riiulilt haaratud binokkel tõi siiski selguse majja: kakk, värbkakk! Tundus, et tegelane seal akna taga ei olnud naelutanud oma pilgu mitte meie boršipajale, vaid aeda sisse seatud linnusöögikohale, kus mõned salutihased võtsid matti just nende jaoks Lüllemäe lambakasvatustalust hangitud rasvavorstist.

Olen oma kodus Tartumaal Peedul asjaarmastajana linde järjepannu vaadelnud 15 aastat (viimasel ajal on tore abimees olnud sõbra kingitud raamat – Dan Zetterströmi ja Mats Ottossoni „Lintupäiväkirja“ („Linnupäevik“), kuhu peab kohatud linnuliigid iga päev kirja panema). Värbkakku polnud ma varem mitte kunagi märganud.

„Vahva kuju!“ hindasime üksmeelselt, kui me lõunalaua röövlinnust külaline oli välkkiirelt oma vaatluspostilt lahkunud. Tema visiidile lisas vürtsi asjaolu, et sellesama kuuse tüve külge olin eelmisel aastal kinnitatud kakkudele mõeldud pesakasti. Peitliga seestpoolt tühjaks uuristatud pisemale pehkinud kuusepakule olin mootorsaega säristanud lennuava. Kui nüüd värbkaku silmamisest innustatult seda kasti kontrollisin, ei leidnud sealt midagi.

Juhani Püttsepp (esiplaanil) ja loodushuviline puutöömeister Alari Ilves lõikavad mootorsaega kuusepaku sisse pesitsusõõnsust värvule Foto: Ove Maidla

Kõnelesin oma vaatlusest ornitoloog Olavi Vainule, keda teame ka kui Matsalu rõngastuskeskuse eestvedajat.

„Jaa, värbkakkusid võib viimasel ajal rohkem märgata,“ ütles Olavi, lähtudes seireandmetest ja internetis avaldatud fotode hulgast. „Kindlasti saab ta kohe lemmikuks, kui õnnestub elus esimest korda näha. Silmad otsivad teda ikka jälle ja jälle.“

Olavi jutust selgus, et värbkakukasti sein peab olema vähemalt viie sentimeetri paksune, et lind seal usaldaks pesitseda ja et õhukesema seinaga kasti võib ta heal juhul oma hiirelao sisse seada. Kuuldu andis põhjust uuesti üritada. Võtsime sõbra Alari Ilvesega toekama kuusepaku ja uuristasime mootorsaenoolega sellesse õõne, mille seinad said üle viie sentimeetri paksused ning lennuava (peitlitöö) täpselt viis sentimeetrit. Näis nüüd, mida värvu vastsest pakust arvab! Muidugi – pesitsuseks sobib talle hästi ka rähni vana pesakoobas.

Värbkaku justkui sagedasemat leidumist kinnitab ka kotkaklubi liige Margit Päkk, kes eelmisel kevadel loendas 40 ruutkilomeetri suuruses Rõuge röövlinnuruudus häälitsuste järgi rekordiliselt kuus paari. Margitil õnnestus ka tänavu jaanuaris poole meetri kauguselt filmida värbkakku, kes istus, põldvarblane küüniste vahel, köögi akna taga toidumajas.

Eesti linnuharulduste komisjoni esimees Margus Ots ütleb, et tema maakodu ümbruses Vana-Kuustes on värbkakk viimasel kümnel talvel tegutsenud, kuid sellest on ta märku saanud kuldnoka pesakastidest hiirelaipu leides ja vaid korra on tal seal õnnestunud see lind rõngastamiseks võrkudega kinni püüda.

Väljavõte Eerik Kumari 1954. aastal ilmunud linnuraamatust, kuhu värbkaku pildi on joonistanud pallaslane Hilda Kamdron

Oma raamatus „Eesti NSV linnud“ (1954), sedastab Eerik Kumari, et värbkakk on „mõningal määral kahjulik, kuid vähesuse tõttu tuleks teda siiski kaitsta“.

Praegusajal keegi enam värbkakku kahjulikuks ei pea. Aastatel 2013–2017 oli Eestis hinnangu järgi 1000–1500 paari ning liigi arvukustrendi on hinnatud pigem stabiilseks.

Juhani Püttsepp (1964) on bioloog ja kirjanik.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Rändlinnud saabuvad!

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Maastikugeneetika

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.