TUNNE LOODUST | Märka varakevadisi tiksikuid!

Kuupäev:

Tekst: Kadri Pärtel

Harilik karikseen (Sarcoscypha austriaca), mürklid (Morchella spp.) ja kogritsad (Gyromitra spp.) on üsna tuttavad kottseened, kuid pisemad varakevadised lehtereoslatega seened tiksikulaadsete (Helotiales) seltsist on pigem tundmatud.

Foto 1: Urvaliudiku perekonna väliselt küllaltki sarnased liigid kasvavad Eestis kaseurbadel ja lepakäbidel Foto Meelis Pärtel

Eesti mükoloogide suulise pärimuse järgi tulenevat tiksikulaadsete eestikeelne nimetus viinapitsi kujust, aga kuna küpsed pikajalalised lehtereoslad meenutavad kujult T-tähte, muudeti „pitsik“ „tiksikuks“. Tiksikulaadsete viljakehad näevad välja kui miniatuursed (läbimõõt enamasti alla 2 mm) peekrid, kausid või liuad, mille avatud ülapinnalt paisatakse välja eosed. Looduses on nende ülesanne lagundada varist ja teiste seente poolt osaliselt lagundatud puitu, kuid osa perekondi on eluviisilt parasiidid või endofüüdid (seened, kelle niidistikud elavad taimede sees, tekitamata neile haigusi).

Lepa-urvaliudikut (Ciboria amentacea) iseloomustavad kollakaspruunikad ebemelised viljakehad. Nende läbimõõt on 2–6 mm, peenike jalg aga kuni 1 cm pikkune (pilt1). Viljakehad kasvavad eelmisel aastal maha kukkunud lepa- ja sarapuu-isasurbadel, lumesulaveest veel märgadel puualustel. Urvaliudikud hakkavad viljakehi kasvatama juba sulalume all: nad on suutelised arenema väga madalal temperatuuril ning nakatama eostega tolmukaid, millel järel niidistik kurnab urbi, kuni need peagi maha varisevad [4]. Seeneniidistik muudab urvast läbi kasvades substraadi mustaks ja moondab selle kuju, „mumifitseerib“ [3]). Sama perekonna väliselt küllaltki sarnased liigid kasvavad Eestis kaseliste urbadel ja lepakäbidel. Liikide eristamiseks on vaja võrrelda mikrotunnuseid, ainuüksi kasvupinnase teadmisest ei piisa.

Foto 2: Suur-mügarliudik, noolega on näidatud sklerootsium Foto: Vello Liiv

Suure mügarliudiku (Dumontinia tuberosa) lehtereoslad kasvavad välja maa-alustest musta paksu koorja kihi ja valge sisuga kahe-kolmesentimeetristest piklikest seenemügaratest ehk sklerootsiumidest, millel on säilitusotstarve. Pruunide peekerjate lehtereoslate läbimõõt on 1–3 cm, jalg kuni 10 cm pikkune 3 mm jämedune (pilt2). See liik parasiteerib ülaste risoomidel. Kõdukihist sirutuvad välja pikajalgsed viljakehad, paisates kotteosed ülaste emakasuudmetele. Arenev seeneniidistik tungib emakakaela pidi õie sisemusse ja seejärel taime lehtedesse [4]. Iseäraliku kasvukoha tõttu on suurt mügarliudikut kerge ära tunda, ta on üsna tavaline nii võsaülase kui ka kollase ülase levikualal: otsida tuleb kesk lopsakaid ülaseõisi kängu jäänud ja õiteta taimede alt.

Sametlõhkiku (Encoelia furfuracea) viljakehad on tiksikulaadsete seas kõige sitkemad ja kõvemad, nad võivad pikka aega olla justkui nahkpaunad. Sellele vihjab seene perenimetus Encoelia ’suletud ilmaruum’. Jalata lehtereosla välispind on sametine ja teralisköbruline. Kuivanud püstiseisvatel sarapuutüvedel ja okstel on lehtereosla savikarva alged (pilt3) tihti olemas juba hilissügisel, aga ootavad parajat soojust ja niiskust, et kevadel eoseid levitada. Kui sametlõhkik oma kausjad kuni kahe sentimeetrised lehtereoslad avab (enamasti aprillis), siis need lõhestuvad servadest, meenutades pähkelpruune kroonlehti (pilt 4). Kaitseks kuivuse ja külma eest on need tihti sisse rullunud (pilt 5). Sametlõhkik kasvab peale sarapuu ka leppadel [2]. Tema „suletud ilmaruumi“ olemus ja viljakehade asetus umbes inimese silmade kõrgusel on nii eripärased, et määrangus saab kindel olla lihtsalt peale vaadates. Muide, selle seene eksemplar, mille on 1854. aastal kogunud Gustav Carl Girgensohn Pühajärve äärest, on üks vanimaid Eesti seenekogudes [3].

Foto 6: Kobarlõhkiku lehtereoslate servad on heledasäbrulised Foto: Urmas Ojango

Kobarlõhkiku Sclerencoelia fascicularis viljakehad kasvavad kahe kuni kaheksa kaupa kobarates. See on liigi kõige iseloomulikum tunnus. Lühikesed seenejalad on kokku kasvanud ning kinnitunud nööpjale seenemügarale, mis on näha puukoore mäha sees. Lehtereoslad on kausjad, punakaspruunid ja servast heledasäbrulised, läbimõõt 2–10 mm [2] (Pilt 6). Kõige sagedamini ilmuvad need haabade õitseajal hiljuti maha langenud haavatüvedel.

Foto 7: Nähtud ja pildistatud kuuse-käbitiksikust tasub seeneuurijatele kindlasti teada anda. Viimase veerandsajandi jooksul pole seda liiki meilt leitud
Foto: Rob van Kruining / GBIF

Kuuse-käbitiksik (Piceomphale bulgarioides) on saprotroof (toitub lagunenud orgaanilisest ainest), kes kasvab mahakukkunud kuusekäbidel. Kasvukohana eelistab ta niiskemaid metsi. Viljakehad on peekerjad, tumehallid kuni mustad, oliivja varjundiga ja sitked; lühikese jalaga lehtereosla läbimõõt kuni üks sentimeeter [1] (pilt 7).
Kahjuks pärineb viimane tõend selle seene leidumise kohta Eestis 25 aasta tagusest ajast. 2021. aasta ohustatuse hinnangu põhjal on see liik ohualdis, kuigi Soome ja Rootsi vaatlusi üleilmses portaalis GBIF on viimastel aastatel jagunud. Loodushuvilised saavad mükolooge abistada, andes teada käbitiksiku leidudest.

Autor on tänab Irja Saart märkuste eest.

Kadri Pärtel (1974) on mükoloog.

  1. Læssøe, Thomas; Petersen, Jens H 2019. Fungi of Temperate Europe. Vol. 2. Princeton University Press, Princeton and Oxford.
  2. Pärtel, Kadri; Baral, Hans-Otto; Tamm, Heidi; Põldmaa, Kadri 2017. Evidence for the polyphyly of Encoelia and Encoelioideae with reconsideration of respective families in Leotiomycetes. – Fungal Diversity 82: 183–219.
  3. Pärtel, Kadri; Suija, Ave; Yatsiuk, Iryna 2021. The mycological collection of G. C. Girgensohn from the middle of the 19th century. – Folia Cryptogamica Estonica 58: 109–119.
  4. Raitviir, Ain 1976. Mügarliudikulised. – Eesti Loodus 27 (4): 251–252.
  5. Schumacher, Trond 1978. A guide to the amenticolous species of the genus Ciboria in Norway. – Norwegian Journal of Botany 25: 145–155.

Kadri Pärtel (1974) on mükoloog.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...

Kuidas kohanevad üraskid muutuva kliimaga?

Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on...

Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik

Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri...