Tekst: HANNA KIRSIPUU, KIRKE RAIDMETS, MARIS HINDRIKSON
Koera perekonna liikide vahel on hübridiseerumine tavalisem ja sagedam nähtus, kui arvata võiks. Hunt ja tema sugulased on hea näide suhteliselt suure kohanemisvõimega liikide kohta.
Hübridiseerumine on ristumine kahe liigi või alamliigi vahel. Imetajad saavad sel juhul viljakaid järglasi enamasti siis, kui tegemist on lähedaste sugulasliikidega, kellel ei ole ristumisbarjäär täielikult välja kujunenud. Hübridiseeruda võivad liigid, kelle levilad looduses kattuvad [13]. Aga ka kodustatud liigid ja nende sugulasliigid (näiteks metssiga ja kodusiga), kes on tehisoludest põgenenud või liiguvad inimese järelevalveta vabalt ringi.
Kui kahe liigi isendite järglane ehk hübriid saab sigimisvõimelisi järglasi ühe oma vanemliigi isendiga, siis tõenäoliselt suureneb selle vanemliigi genoomis teisele liigile omase DNA osakaal. Seda nimetatakse introgressiooniks ehk tagasiristumiseks. Kui see juhtub pidevalt või sageli, mõjutab see aja jooksul ühe liigi genofondi [1]. Introgressioon võib mõjutada liigi edukust positiivselt, suurendades geneetilist mitmekesisust või tuues sisse uusi tunnuseid, mis võivad teatud tingimustes osutuda kasulikuks.
Näiteks ameerika jänesel (Lepus americanus) on lumevaestes piirkondades valge kasuka asemel pruunikas talvekarv. Kohastumus on tõenäoliselt tekkinud karva mittevahetava jäneseliigi kalifornia jänese (L. californicus) geneetilise materjali introgressiooni tõttu. Samas olukorras, kus hübridiseeruvatest liikidest on üks teisest tunduvalt vähearvukam, on võimalik, et hübriidse geneetilise materjali sissevoolu ja sellele järgneva introgressiooni tõttu kaob vähem arvuka liigi geneetiline terviklikkus ja eripära ning liigiomased kohastumused. Niimoodi on juhtunud näiteks Šotimaal metskassi (Felis silvestris silvestris) ulatuslikul segunemisel kodukassiga (F. catus domesticus).
Koerlaste (Canidae) sugukonna koera (Canis) perekond sobib hästi hübridiseerumise näiteks, kuna kõik perekonna liigid annavad omavahel viljakaid järglasi ja hübriide tuleb ette nii kattuvate levilatega looduslike liikide vahel [6] kui ka paaritumisel kodukoeraga (Canis familiaris) [11] (vt joonis ①).