Tekst: KRISTIINA AMUR, EGLE TAMMELEHT, KIRKE RAIDMETS, MARIS HINDRIKSON

Hundi populatsioonigeneetikat on tähtis uurida nii looduskaitse kui ka elurikkuse seisukohalt.
Hunt etendab ökosüsteemis suurt osa tippkiskjana, tema olemasolu on seotud elurikkuse püsimisega [11,4] (Ripple et al., 2014; Di Bernardi et al., 2023). Geneetiliselt vaesunud loomapopulatsiooni suudab väiksema tõenäosusega kohaneda muutuvate keskkonnatingimustega, näiteks tulla toime mitmesuguste haigustega, nagu kärntõbi ja sooleparasitoosid. Samuti on väikese geneetilise mitmekesisusega populatsiooni sees suurem inbriidingu- ehk sugulusristumise oht, mille tagajärjel võivad kuhjuda kahjulikud mutatsioonid [2, 13]. Kui asurkond tuleb haigustega ja/või muutuvate keskkonnaoludega halvasti toime, võib ta välja surra. Siis kaoks ka hunt kui tähtis ökosüsteemi toimimise lüli. Asjakohased uurimistööd aitavad hundiasurkonna geneetilist mitmekesisust kaitsta ja hoida. Maailmas tehakse neid uuringuid järjest enam ja saadud teadmisi peaks ka Eestis üha enam kasutama, tehes otsuseid hundi kaitse ja ohjeldamise kohta.
