Eesti mükoloogiaühing valis mullu 10. detsembril peetud aastakoosolekul 2023. aasta seene. See on kergesti äratuntav ja laialt levinud harilik kivipuravik (Boletus edulis).
Kivipuraviku perekonda kirjeldas Carl Linné juba aastal 1753. Praeguses klassifikatsioonis on see nimetus kandunud ka seenerühmade nimetustesse: kivipuravik kuulub puravikuliste (Boletaceae) sugukonna puravikulaadsete (Boletales) seltsi, klassi Agaricomycetes kandseente hulgas. Perekond kivipuravik on küllaltki suurte (kuni 25 cm) lihakate viljakehadega, mille jalg ja kübar on tugevad, mistõttu mitmes keeles sisaldub tema nimetuses sõna „kivi“. Kübara all on ümarad, alguses valged, hiljem kollaseks muutuvad poorid (torukeste avad), kust väljuvad seeneeosed.
Iseloomulik on valkjas võrgutaoline muster jalal. Seeneliha on valge ega muuda katsumisel ja vigastamisel värvi. See tunnus eristab kivipuraviku perekonda mitmest teisest perekonnast puravikuliste sugukonnas. Kivipuravikud elavad sümbioosis metsapuudega, moodustades nende juurtega ektomükoriisa, seenjuure.