Roheliste rattaretked 25

Koostaja Helen Arusoo.
MTÜ Loodusajakiri 2013
Pehmekaaneline (210 x 150 mm), 128 lk.

Suvi algab rattaretkega. Juba veerand sajandit. Ja üldsegi mitte planeeritult!
Kui 1987. aasta sügisel grupp Rakvere rajooni noori kokku tuli, ei kogunetud selleks, et panna alus rattaretkede traditsioonile. Koguneti hoopiski eesmärgiga kohaliku looduskeskkonna heaks midagi ära teha.

Et oli aga fosforiidisõja aeg ning et see tont just meie kodurajooni kollitas, tuli talle hambaid näidata. Ja hambad olid meil, veel kodumajapidamiste lehmade rammusa piima varal kasvanutel, terved ja teravad. Kes oleks toona osanud arvata, et meie üleskutsele sellised inimhulgad järgnevad? Kõikjalt Eestist, nii paljudele läks korda meie piirkonna mure tuleviku looduskeskkonna pärast. Tuldi üksi ja gruppidena, tuldi loosungite ja lippudega, tuldi võitlema. Nagu 70 aastat varem vabadussõtta, kuid õnneks mitte püssidega. Tuldi vanade rattaloksudega, mis kippusid lagunema ning mis nõudsid meeletut tahtejõudu, et edasi rühkida. Õnneks olid siis veel talude teeotstel piimapukid, millel sai jalgu ja istmikku puhata. Veidi puhkust ja jälle edasi, peas müts või seljas särk näitamas, mida me eitame: EI FOSFORIIDILE!

See emotsioon, mille tollest veerandsaja-aasta tagusest kevadest saime, oli võimas. See vääris kordamist. Nii saigi jätkatud võitlusi Ida-Virumaa keskkonnareostuste, Vene sõjaväe Kõrvemaal ja Paldiskis viibimise, Petseri varastamise vastu. Hambad olid meil jätkuvalt teravad ja me näitasime neid igal kevadel. Ühiskonnas aga toimusid muutused, elu arenes uues suunas, paljud probleemid leidsid lahendused ning loosungitega lehvitamise aeg sai otsa. Kuid rattaretked jäid. Ratastel suvealgused kujunesid rahuliku loomusega koguperesõitudeks, kus on jätkuvalt tore panna end füüsiliselt proovile, koguda teadmisi keskkonna-, kultuuri- ja looduseteemadel, lahutada meelt.

Rattaretkede tegijad ei tunne vähimaidki väsimusemärke, sest retkelised ei väsi. Juba mitme põlvkonna inimesed on saanud osa sellest tohutust positiivsest emotsioonist, mis veerand sajandi eest sai jõu ning mis ei ole raugenud. Vanade rattaloksude asemel on kerge jooksuga kaasaegsed sõiduriistad, jalgade puhkamiseks pole enam teeääres piimapukke …, kuid hinges on sama mõnus tunne kui tookord, 1988. aasta kevadel.

Peep Veedla