lepapulki, painutades sel moel haabjatoorikut aina laiemaks. Taamal jälgib tööd õpilane Ain Ruukel Foto: Toomas Tuul
Tekst: AIVAR RUUKEL
Ammustest aegadest saadik on haavapuust õõnestatud ühepuupaate. Õõnestüvelootsikuks sobiv puu peab olema ümarik, sirge, oksteta, südamemädanikust puutumata ja jäme. Eesti aladel kujunes nii jämedate haabade kasvuks kohane kliima välja umbes kaheksa tuhat aastat tagasi. Pehmet haavapuitu saab kergesti töödelda ka kivist, luust ja sarvest valmistatud tööriistadega. Paadipakku õõnestades võeti appi tuli, sest söestunud puitu on lihtsam eemaldada kui toorest.
Kiviaja inimesed eelistasid elada jõgede ja järvede lähedal. Küllap oskasid nad hinnata kauneid vaateid ja looduse ilu, aga kalapüük pakkus neile koriluse ja küttimise kõrval ka toidupoolist. Samuti kasutasid kütid-kalastajad ühest puutüvest õõnestatud venesid, et liikuda vett mööda kodukandis või kaugematesse paikadesse. Pehme haavapuit mädaneb kiiresti, see seletab asjaolu, et arheoloogilised ummispuuvenede leiud on sageli männist või tammest: need peavad ajahambale paremini vastu ning säilivad vahel isegi aastatuhandeid.
Ühepuupaadid jagunevad kahte rühma: künakujulised, rasked, aeglased ja püstiste külgedega ruhed ning kaunakujulised, kerged, kiired ja painutatud parrastega haabjad. Ruhe puhul määrab tüvepaku läbimõõt ära paadi laiuse. Niisama jäme kui puu on ka temast õõnestatud ruhi. Õhukeseks tahutud haabjaküljed painutatakse tule ja vee abil laiali, sel moel saadakse algsest puust poole laiem veesõiduk. Inglise keeles öeldakse ruhe kohta hard logboat (’kõva palkpaat’) ja haabja kohta soft logboat (’pehme palkpaat’). Haavapuust võib ehitada nii ruhe kui ka haabja.
Heal lapsel mitu nime
Haabjat nimetatakse Soomaal lootsikuks, sõna pärineb läti keelest: locit ’painutama’. Läänemaal on haabja kohta tarvitusel sõna vene, mis keeleteadlaste hinnangul on läänemeresoome-mordva tuletis tegusõna venima tüvest, mordva keeles on veńč (’paat’).