Teadus ei vaja müstikat ja müstika ei vaja teadust. Inimene aga vajab mõlemat.
Fritjof Capra
Kvantfüüsika on üks tänapäeva teaduse alustalasid, mille kehtivus on leidnud hulgaliselt kinnitust ja mille saavutusi kasutame edukalt oma igapäevaelus, näiteks laserid, dioodid ja transistorid peenelektroonikas, sh fotosensorid kaamerates, LED-lambid, päikesepaneelid, tuumamagnetresonants-kuvatehnika jne. Kvantmehaanika abil mõistame paremini keemiliste sidemete olemust ja näiteks fotosünteesi. On aga üks suur lahendamata ning sügavalt inimlik probleem, millele on pikalt vastust otsitud: mis on teadvus ja kuidas füüsikalisest protsessist saab kogemus. Me kogeme maailma ja teadvustame oma kogemust. Mõnikord elame läbi kogemusi, millele ei oska ratsionaalset selgitust anda, mõnikord nimetame sellist kogemust müstiliseks kogemuseks.
Müstilisus viitab arusaamadele ja viisidele, mille siht on tunnetada ühtsust universumiga või kõrgema (vaimse, üleloomuliku) väega, mõista suuri saladusi ja varjatud tõdesid. Teadus pürgib samuti lahendama seni varjatud saladusi, kuid need kaks teed erinevad meetodi poolest. Teaduses saab igaüks põhimõtteliselt katseid korrata ja üle kontrollida, müstiline kogemus on aga individuaalne, erakorraline ja kordumatu, see on nagu otsetee teadmiste algallika ja kõigi tagajärgede juurpõhjuseni.
Kvantfüüsika on ühelt poolt edukas nähtuste selgitaja, teisalt aga keeruline, matemaatiline ja abstraktne teadus, mille selgitamine makromaailma nähtuste abil või tõlkimine tavakeelde põhjustab paradokse, mis jätab kvantfüüsikast mulje kui veidrast ning imesid ja müstilisi kogemusi õigustavast distsipliinist.
Kvantfüüsika ja müstika võimalikud seosed said esmalt läbi vaieldud juba kvantfüüsika kujunemise aegadel 1920. ja 1930. aastatel. On teada, et Erwin Schrödinger ja Werner Heisenberg olid tuttavad idamaiste müstiliste õpetustega, kuid oma füüsikasse nad neid otseselt ei seganud. Ajastu üldisemalt oli müstikale avatud, kuivõrd teosoofilised ja spiritistlikud harrastused olid rahva seas parasjagu populaarsed, siis Albert Einsteini arvates paistsid need ideed imbuvat ka mõne teadlase arutlustesse kvantfüüsika tähenduse üle. Einstein ise hülgas kategooriliselt igasugused müstilised selgitusviisid, mida Niels Bohr ja Heisenberg näisid tema meelest kandvat.
„Meele-ollus“
Õli valas tulle Einsteini relatiivsusteooria väsimatu tutvustaja Arthur Eddington, kes kõrvutas kvantfüüsika mittekausaalsust üleloomulikkuse toimimisega ja täitis universumi primaarse „meele-ollusega“ (mind-stuff), kus välismaailm on teadvuse tuletis. Ingliskeelses maailmas, kus Eddingtoni sõnal oli suur kaal, seostati Einsteini müstiliste arusaamadega, mis näis rahumeeli siduvat inimeste igipõlist igatsust imede ja müstika järele ning teaduslikku maailmapilti.
Einstein kulutas hulga aega ja tekstiridu, et sellist väärtõlgendust tõrjuda. Koos oma mentori ja sõbra Max Planckiga kirjutas ta kriitilisi lugusid sellest, kuidas isegi haritud inimesed on huvitatud uutest religioonidest, mis jäävad segase müstitsismi ja toore ebausu vahele, ning olgu teooria kuitahes ebamõistlik, leidub ikka keegi, kes seda tõena võtab ja sellesse usub.
„Miks peaks keegi võtma vaevaks tähti uurida, kui ta ei usu, et tähed olemas on?“ päris Einstein retooriliselt vastuseks tollal populaarsete ida filosoofiate vahendusel kerkinud küsimusele, kas reaalsus on olemas või on see vaid meie meelte ettekujutus ja teadvuse tuletis.
„Phüüsikud“
Moodsama aja kvantmüstika algust seostatakse John von Neumanni, Eugene Wigneri ja eriti Capra nimega. Fritjof Capra märgiline teos „Füüsika ja tao“ püüab siduda moodsat füüsikat ja 1970. aastatele omast hipivaimust kantud psühhedeelset ja idamaise hõnguga tunnetust. Suur osa inspiratsioonist selle raamatu tarbeks tulenes vestlustest Werner Heisenbergiga. Capra oli seotud ka ühendusega Fundamental Fysiks Group (inglise kirjapildi eripära järgi
võiks eesti kirjakuju olla ‘fundamentaalne phüüsikarühm’), kus arutati kvantfüüsika filosoofilisi järelmeid ja praktilisi rakendusvõimalusi. Üheks uurimissuunaks kujunesid paranormaalsed nähtused, näiteks kaugnägemine ja telepaatia, millele püüti pakkuda kvantfüüsikalist õigustust ja mis pakkusid huvi ka luureametkondadele.
Siit järgneb lõputu rida New Age’i (’uusvaimsus’) teooriaid ja praktikaid, eneseabikursusi ja alternatiivmeditsiini pseudoteaduslikke selgitusi, kus kvantfüüsikalised selgitusparadoksid ja vabatõlgendused rakendatakse kommertsvankri ette ja püütakse jätta eksitavat muljet, et kõigel sellel on midagi pistmist teaduse ja teadvusega.
Klassikaline katse, mida abil illustreeritakse teadvuse mõju, on elektronide kaksikpilu katse. Elektrone tulistatakse ükshaaval läbi kaksikpilu ja nad jätavad ekraanile lainetele omase interferentsipildi. Kui aga mõõta, kummast pilust elektron läbi lipsab, kaob interferentsipilt ja nähtav jäljend on omane osakestele. Fakti tõttu, et elektroni teekonda vaadeldi, kustus selle lainefunktsioon ja tema lainetõenäosuslik ebamäärasus muutus korraga konkreetseks paiknemiseks tänu faktile, et teda vaadeldi. Seega, vaatlusakt – teadvuslik tegevus – muutis kvanttasandi reaalsust. Sellest saab teha vaid ühe järelduse: teadvus mõjutab reaalsust. Siit edasi astudes saame tuletada, et kasutades oma teadvust teatud moel, võime reaalsust muuta soovitud suunas: parandada tervist, luua õnnelikke suhteid, meelitada ligi küllust (raha), saada ligi infole, mis on peidus mineviku või tuleviku horisondi taga.
Libameditsiin
Kvanttervendamine on nn energiameditsiini haru, mis kasutab enesekuvandis kvantfüüsikast pärit mõisteid loomingulisel moel. Kandva idee järgi ei ole mateeria kvanttasandil mitte aineline, vaid energia ja vibratsioon ning haigus on häiritus selles energiaväljas. Kuivõrd mõttega on võimalik kvanttasandil muutust esile kutsuda, siis haiguse ravi seisneb õigel viisil õigete mõtete mõlgutamises, et tagada DNA emiteeritud footonite põimitus kvantteadvusväljaga.
Kvantnähtustega püütakse selgitada ka näiteks homöopaatia toimimist. Homöopaatia on 18. sajandi lõpukümnendil välja mõeldud tegevus, mis püüdis kümnete teiste süsteemide seas saada jälile haiguste põhjustele ja leiutada raviviise. Keemia, füsioloogia, füüsika ja teiste teadusharude ning kliinilise praktika areng tõrjusid homöopaatia unustusse koos humoraalteooria ja aadrilaskmisega. Ometi on homöopaatia hauast üles tõusnud ja tal on praegusajal teatav kultuslik järgijaskond. Üleloomulike nähtuste ja maagiaga pole tänapäeval viisakas oma lemmikumbluuteooriat seletada, kui soovitakse jätta teaduslikku muljet, seepärast kasutatakse nüüd kvantfüüsikast laenatud sõnavara.
Eestis kasutavad mõned „terapeudid“ seadmeid, mille nimes esineb ’kvant’ või ’quantum’. Nende seadmetega diagnoositakse seadusvastaselt inimeste ja lemmikloomade terviseseisundeid ja bioresonantsiga ravitakse kõiki haigusi. Turvaline on sellistest teenustest eemale hoida.
Portaali skeptik.ee tegevuse käigus sattusid vaatluse alla „Jaapanlaste nano-tehnoloogial baseeruvad Kvantripatsid, mis
võimendavad skalaar-energiat“ (kirjaviis muutmata). „Pealtnägija“ saates sai korraldatud katse selle toimimise kohta ja loodetavasti veendus kogu eesti rahvas, et toode ei toimi.
Kvantravitsemise suurguruks võib pidada Deepak Choprat, kelle raamatuid on avaldatud ka eesti keeles. Tema tekstid kubisevad teaduskõlalistest vormelitest ja sõna „kvant“ esineb seal sageli. Sellist tekstiloomet on nimetatud tehnolobaks: laused, mis koosnevad tehnilistest ja teaduslikest sõnadest, aga ei tähenda midagi. Unikaalse kvantfüüsika tõlgenduse eest määrati Choprale 1998. aasta satiiriline Ig Nobeli auhind füüsikas. Üks alternatiivseid fakte kajastav portaal on spekuleerinud, et kvantfüüsika põhjal võib teha järelduse: viimaste aastate vähese lumega talved ei ole tingitud mitte niivõrd inimtekkelisest kliimasoojenemisest, vaid meie kollektiivsest uskumusest inimtekkelise kliimasoojenemise kohta. Mediteerimisega tegelevad ringkonnad korraldavad regulaarseid ühismediteerimisi, et saavutada maailmas rahu. Üks selgitus selle toimimise kohta sisaldab kvantfüüsika tõlgendust, et ühiselt oma mõtte suunamine loob reaalsust ehk kui mediteerida rahu eest, siis saabub maailmas rahu.
Sõna „kvant“ tähendab portsjonit, füüsikalise suuruse väikseimat osa. Nüüdistähendus kujunes 20. sajandi alguses, kui Max Planck püüdis leida võrrandit, millega kirjeldada mustkeha kiirgust. Mingil ajal kaaperdavad kasutu kauba ja teenuste müüjad iga eduka idee, seda lihtsustades ja moonutades. Kui lugeja näeb edaspidi sõna „kvant“, siis tasub olla tähelepanelik ja kriitiline eriti terviseteemaliste kirjutiste korral ja isegi siis, kui seda kasutavad teadlased väljaspool oma pädevusvaldkonda ja soovivad õigustada oma metafüüsilisi uskumusi.
MARTIN VÄLLIK (1970) on füüsikaõpetaja ja portaali skeptik.ee asutaja.