Läänemere kalad kõlbavad süüa, kuid see ei tähenda, et kalad ise ei võiks haiged olla. Rohketoitelisusega kaasnevad probleemid, võõrliigid, ülepüük, kudealadele ligipääs, tervist mõjutavad kemikaalid – Läänemere kaladel jagub muresid. Isegi maksavähki põetakse.
Tekst ja fotod: RANDEL KREITSBERG
See oli alles äsja, kui istusin arvuti taha kindla sooviga asuda Eesti Loodusele artiklit kirjutama, aga nägin laua nurgal analüüsi ootavat mikroskoobislaidide karpi. „Viskan veel enne kiire pilgu peale,“ leidsin võimaluse kirjutamist edasi lükata.
Karbis olid 2022. aastal Põhja- ja Läänemerest püütud tursa (Cadus morhua) ja merlangi (Merlangius merlangus) maksaproovid. Vaid põgusa kümneminutilise vaatamise järel leidsin proovi, milles kenade roosakate maksarakkude vahelt hakkas heledate mummudena silma mitu adenoomi, varases staadiumis vähkkasvajat (vt ⑥). Konkreetne kala oli 32 cm pikkune Põhjamerest Helgolandi lähedalt püütud emane tursk.
Samalaadseid eri staadiumis kasvajaid leidub peale Põhjamere ka Taani väinade ja Läänemere eri liiki kaladel. Kummalisel kombel on ökotoksikoloogidel alati hea meel, kui uuritavatest proovidest leitakse reostuse jälgi või suuri tervisekahjustusi, kas või sedasama maksavähki. Nii ka seekord: hõiskasin kolleegidele ja sõpradele, et ma leidsin täna maksavähi.
