PIRET NOORHANI
Mu vanatädi Friida elas Ameerikas. Teadsin lapsena seda fakti ja mäletan koguni fotot, mis kujutas New Jersey eramaja ja selle ees kummalist hõlsti ja peakatet kandvat noort daami – vanatädi tütart ülikooli lõpetamas. Sellest ei tehtud saladust, et vanatädi seal elas, aga sellest ka ei räägitud, vähemalt minu kuuldes. Ja mina ei küsinud. Ei seda, kuidas ta oli sinna sattunud või millega tegeles. Lapsele oli see lihtsalt üks fakt täiskasvanute maailmast. Siis, kui mul viimaks küsimused tekkisid, polnud enam vanaema, vastajat.
See oli mu esimene kokkupuude väliseestlusega. Või kas peaks siinkohal kirjutama Välis-Eestiga, sest see oli üks kauge ja võõras koht, pigem imaginaarne kui reaalne. Nüüdseks olen ise seal, Välis-Eestis, ligi 15 aastat elanud ja töötanud – Torontos väliseesti muuseumis, (VEMU). Aga mu teekond Kanadasse algas Eesti kultuuriloolisest arhiivist.
EKLA ja väliseesti arhiivid
Asusin Eesti kirjandusmuuseumi tööle 1990. aasta alguses. Ametlikult oli küll veel Nõukogude aeg, aga kõik kihises ja kääris juba. Rutt Hinrikus, siis veel käsikirjade osakonna nime all tegutsenud EKLA tollane juhataja, andis mulle ühena esimestest töödest korraldada pärast Teist maailmasõda Saksamaal elanud eesti kirjandusteadlase Otto Alexander Webermanni väikese arhiivi. Seal olid kirjavahetused välis- ja kodueesti literaatidega, näiteks Nigol Andreseniga, kelle väga mahuka arhiivi kallale ma hiljem asusin. Sealgi leidus kirju pagulusse läinud eestlastelt ja nii need väliseesti lood mu sees hargnema hakkasid.
Nägin kõrvalt, kuidas kogenud kolleegid Rutt Hinrikus, Sirje ja Peeter Olesk nende seninägematute rahvuskaaslastega, väliseestlastega, asju ajasid. Tarkus tuli tasapisi ja mida rohkem seda sai, seda suuremaks kasvas huvi. Tänapäevastel noortel on võimatu ette kujutada, millisest piiratud inforuumist me tollal ümbritsetud olime. Tiigrihüpe oli tegemata ja kirjandusmuuseumi esimest arvutit kasutati peamiselt kirjutusmasina ja mängukonsoolina, muid otstarbeid hakkas see alles hiljem täitma. Ka suhtlemine käis vanamoodsalt: saadeti paberkirju ja oodati neile vastuseid, kui välismaalt, siis nädalaid. Sel viisil sõlmiti ka kontakte väliseestlastega, vaid vähesed pääsesid üle piiri.
Veel enne Eesti taasiseseisvumist jõudsid kodumaale esimesed väliseesti raamatusaadetised. Tartu instituudi arhiiv ja raamatukogu Torontos hakkas postipakkidega raamatuid saatma juba 1986. aastal, esimene suurem saadetis läks laevaga teele 1989 ja alguses liikusid need Leningradi kaudu. Ka väliseestlaste arhiive jõudis EKLA-sse juba Nõukogude ajal: püüti üles leida materjalid, mis olid pagulusse läinutest Eestisse maha jäänud. Nii on Rutt Hinrikus meenutanud, kuidas 1970. aastal leiti Tartust Bernard Kangro nooruspäevikud.
Suhted kodumaa ja Välis-Eesti vahel hakkasid taastuma Stalini surma järel. Ka 1950.–1960. aastatel töötas kirjandusmuuseumis neid, keda raja taga usaldati. Kodumaal püüti hankida infot väliseesti kultuurielu kohta, hankida väliseesti raamatuid ja kirju. Samas vajasid pagulased ligipääsu kodumaale jäänud allikatele. Tolleaegsed arhiivid sisaldavad ohtralt koopiaid, mida oli õnnestunud ühte- või teistpidi üle piiri toimetada. Rutt Hinrikus meenutab: „Kopeeriti ja saadeti peamiselt trükimaterjali, näit. sõjaeelsete ajakirjade numbreid jms. Käsikirjalise materjali saatmine oli keerulisem (kui oli tarvis luba küsida) või riskantsem (kui saadeti loata). [—] Materjal, mida postiteel vahetati, pidi läbima mitmeid Skyllasid ja Charybdiseid: lubade vormistamine, kopeerimisraskused, eriosakonna viseerimine jne. Nõukogude tsensuuri sajasilme Argos ei maganud kunagi, kuid suigatas vahel siiski ja tedagi oli võimalik mõnikord üle kavaldada.“
Väliseestlased olid rajanud omaenda arhiive nii Austraalias, Rootsis, USA-s kui ka Kanadas. Aegade muutudes hakati huvi tundma oma materjalide hoidmise vastu Eestis. See tuli riivamisi jutuks näiteks 1983. aastal Rootsis Balti Instituudis peetud kirjandusteadlaste konverentsil, kus oli kohal ka Eesti esindus. Arhiivide Eestisse saatmisse suhtuti esialgu siiski ettevaatlikult.
22. jaanuaril 1988 on Bernard Kangro kirjutanud Rutt Hinrikusele: „Nende originaalide saatmine ei saa seega kõne alla tulla, juba põhimõtteliselt, sest Tartus pole eriti sobiv koht võibolla. Muudatuste puhul, mida keegi ette ei näe, on need materjalid ka täitsa kasutud või ohus rohkem kui siin. Juttu saab olla muidugi ainult koopiatest. [—] Peab vahest ootama, arvan. Nii aga teatud punktsaadetisi Muuseumi käsikirjade osakonnale tuleb muidugi kavasse võtta ja olen väga tänulik, et huvi ei puudu, tõeline teaduslik huvi. Loodame selle juurde tagasi tulla.“Kirjandusmuuseumi selget seisukohta väljendas direktor Peeter Olesk: arhiive ei tooda okupeeritud maale.
Materjalide kodumaale jõudmine sai päriselt võimalikuks ja hoo sisse pärast Eesti taasiseseisvumist. Tsiteerigem taas Rutt Hinrikust: „Pagulasarhiivide suurlaekumine ei tulnud tühjale kohale, seda ei saavutatud efektse kursimuutusega aastail 1988–1990, see oli pigem arhiivi erinevate põlvkondade töötajate märkamatu töö vili.“ Arhiivimaterjale aitasid koguda ka arhiivi alalised kasutajad, kel oli väliseestlastega kontakte.
Esimesena, 1991. aastal, sai EKLA pagulaskirjanik Arno Vihalemma arhiivi. 1990. aastast hakkas esialgu koopiaid üle andma kirglik arhiveerija Enn Nõu. Gustav Suitsu mahukas arhiiv jõudis kodumaale aastatel 1993–1999. EKLA-sse jõudsid järgmised kirjarahva arhiivid: 1992 Frieda Drewerk (Reed Morn), 1993 Asta Willmann, Imant Rebane, 1994–1995 Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Bernard Kangro, Herbert Salu, Helmi ja Bernhard Mäelo, Ants Oras, Otto Aleksander Webermann, Peeter Lindsaar, Gert Helbemäe, Johannes Aavik. 1996 ületas laekumiste poolest kõik eelnevad aastad: saadi umbes 10 000 säilikut, suurim kogu oli Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv. Hoidlad täitusid arhiivikastidega ja lõppu ei paistnud tulevat. Liikvele läksid ka arhivaarid.
Välis-Eestit avastamas
1993. aastal õnnestus mul käia esimest korda väliseesti arhiivis – Ühendriikides Lakewoodis New Jerseys asuvas Eesti arhiivis. Ilma kindla uurimisteemata tundsin ennast üsna uppununa, aga ammutasin endasse nii teadmisi kui ka tundeid, õppisin tundma inimesi. 1995.-1996. aasta talvel avanes võimalus teha seitse kuud tööd Tartu Instituudi arhiivis. Hiljaaegu surnud ajalooprofessor Karl Aun oli jätnud sinna oma arhiivi koos rahaga, mis pidi katma ühe Eesti arhivaari reisi- ja töökulud. Olin see õnnelik, kes läks Torontosse Auna arhiivi korrastama.
1990. aastad oli aeg, kui mõned käredamad väliseestlased küsisid kodumaalt tulnult otse: „Kas sina olid ka kommunist?“ See polnud sõbralik küsimus. Mu vastus oli „ei“, aga midagi muud oli sellele keeruline lisada, sest küsimuse toon ei eeldanudki selgitust, vaid oli puhtakujuline rünnak. Õnneks kohtasin rohkem uudishimu ja teadatahtmist, milline on elu kodumaal. Ja ma ise imesin kui käsn teadmisi meie rahvuskaaslaste kohta Kanadas.
Tagasi Eestisse jõudnuna leidsin ennast peatselt EKLA-t juhatamas ja jäin koos kolleegidega väliseesti arhiivide jätkuva laviini alla. Materjale tuli eriti ohtralt Rootsist, kogukonnast, mis oli nii geograafiliselt kui ka vaimselt Eestile lähemal olnud, aga ka mujalt: Austraaliast, Saksamaalt, USA-st ja Kanadast. Vanemad kolleegid olid loonud tõhusa põhja võrgustikule, mida tuli hakata haldama ja kasvatama.
Välitöödel käidi eriti agaralt Rootsis. Arvo ja Liidia Mägi kodu Stockholmi külje all oli kui staap, kus mõni järjekordne EKLA dessant ennast jälle sisse seadis, et sealt söösta väliseestlaste kodudesse arhiive sorteerima ja Eestisse saatmiseks ette valmistama. Underi-Adsoni arhiiv oli hiiglaslik nagu ka Eesti kirjanike kooperatiivi oma. Hoidlad täitusid hoogsalt ja arhivaaride käed olid tööd täis, sest saabunud arhiive püüti võimalikult operatiivselt/kiiresti korda seada, et uurijad saaksid kasutada seni kättesaamatut infot. EKLA-st hakkas allikapublikatsioone tulema kui Vändrast saelaudu, aga peeti ka konverentse ja seminare, koostati näitusi. Väliseesti kirjanduse- ja kultuurilugu olid menukad teemad, uurijaid jätkus.
2004. aasta kevadeks oli meil EKLA-s tunne, et selle laviiniga me isekeskis hakkama ei saa. Astusin murejutuga direktor Krista Aru kabinetti ja kurtsin: kas me ei võiks rahvusarhiivilt abi saada, vast saame koormust jagada. Ei mina ega Krista teadnud siis, milline oli rahvusarhiivi väliseesti arhiivide kogumispoliitika ja ega me teistegi Eesti mäluasutuste kohta palju rohkem teadnud, v.a Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu, mille väliseesti trükisekogu ja selle parim tundja Anne Valmas olid kõigile teada. Krista soovitus oli kirjutada riigiarhivaar Priit Pirskole ja koosolek kokku kutsuda. Seda me tegimegi.
Võrgustumine, avardumine
Priit Pirsko kabinetti Tartus rahvusarhiivi Liivi tänava hoones olid peale kirjandusmuuseumi töötajate ja võõrustajate kogunenud kolleege eesti rahva muuseumist ja akadeemilisest raamatukogust. Saime teada, et ERM on vähehaaval hakanud väliseestlastega tegelema, aga rahvusarhiiv ei ole seda kuigivõrd teinud. Kirjandusmuuseumil olid selleks ajaks kindlasti kõige suuremad väliseesti kogud, peale EKLA ka eesti rahvaluule arhiivis ja arhiivraamatukogus. Arutlesime, kuidas saada infovahetus toimima nii kodumaal kui ka võõrsil. Haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna tollase juhataja Jaak Villeri mõistval toel saime rahvukaaslaste programmilt raha esimese välisbalti arhiivide konverentsi korraldamiseks. See konverents peeti 2006. aastal, ühtlasi sündis idee luua Baltic Heritage Network, mis loodi 2008. aasta jaanuaris MTÜ-na. See hakkas edendama kontakte, koolitama väliseesti arhiivide vabatahtlikke ja koguma infot välisbalti ajaloopärandi kohta ning teeb seda siiani. (Tegevuse kohta vaadake kodulehte balther.net.)
2009. aastal tuli mulle Torontost kutse asuda sinna tööle – rajama väliseesti muuseumi (VEMU). Novembris jõudsingi kahe kohvriga kohale ja mu elus algas uus etapp. VEMU vundament on dr Endel Aruja ning tema bibliograafiaklubi vabatahtlike poolt Tartu instituudi juurde loodud TI arhiiv ja raamatukogu. Nüüdseks on VEMU-ga liidetud ka Toronto Eesti majas tegutsenud Eesti Keskarhiiv Kanadas ja paljude teiste eesti organisatsioonide ning üksikisikute arhiivid. VEMU-s asuvad suurimad eestiainelised kogud väljaspool kodumaad. Valminud on muuseumihoone projekt, käib töö sinna tuleva püsinäituse kallal.
Kogukond
Ei BaltHerNet ega VEMU poleks võimalikud, kui kõik need inimesed, kes väliseesti kultuuripärandit on väärtustanud ja selle säilimise nimel aastakümneid vaeva näinud, poleks teinud suuri pingutusi. Suuri asju ei tehta üksi. See sai mulle selgeks juba EKLA-s ja ehkki ma pole EKLA palgal juba aastaid olnud, oleme väliseesti asja siiani ühiselt ajanud.
Suhtlemine üleilmaeestlastega on õpetanud mõnda muudki, näiteks seda, kui tähtis on kogukond ja selle tugi. Kuuluvustunne seob meid nii meie eelkäijate kui ka kaasaegsetega ja annab juurde eneseväärikust. Need, kes teadvustavad endale, et nad on osa suuremast loost, traditsioonist, püsivad eestlastena alles. Nüüd mõtetes kolmekümne aasta taha kiigates paneb imestama, kui palju maailm ja me ise muutunud oleme. Mingid paratamatud lõhed, müürid ja karid on kogukondade vahele ikka jäänud, ometi on selgem, et Kodu- ja Välis-Eesti on teineteisele kõvasti lähemale liikunud, juurde on tulnud mõistmist ja usaldust.
Kahjuks on praeguseks selgunud, et mu vanatädi Friida perest pole kedagi enam järel. Kuid tänu arhiividele olen teada saanud mõndagi nende pere saatuse kohta. EKLA on üks neid paiku, kus käia ajaloo valgeid laike värvidega täitmas.
Loe lisaks
Rutt Hinrikus 1999.Väliseesti arhiivid EKLAs. – Paar sammukest XVI. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, lk 14–22.
Piret Noorhani (1960) on kirjandusteadlane ja kultuuriloolane, Torontos asuva väliseesti muuseumi peaarhivaar.