MARIN LAAK
Väliskülalised on tähele pannud, et meie, eestlased oleme imelik rahvas: sülitame kolm korda üle õla ja meie keeles sõnades on palju –seksi, nagu mälestuseks, terviseks. Aga meil on ka eepos, mida teavad ilmselt kõik eestlased!
Eeposte tõlkimine ei ole lihtne töö. Aastail 1857–1861 avaldati ÕES-i vihikutes teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi suurteos „Kalevipoeg“, millest sai eesti rahva visiitkaart maailmas. Ometi on seda üle 160 aasta vältel tervikuna tõlgitud ainult 12 keelde (saksa, vene, inglise, prantsuse, soome, rootsi, läti, leedu, ukraina, tšehhi, rumeenia ja hindi). Tunduvalt rohkem on ilmunud tõlkekatseid „Kalevipoja“ üksikutest lauludest, ümberjutustusi ja lastele mõeldud adaptatsioone.
Rahvuseepose tõlkija seisab silmitsi eriliste probleemidega: kuidas tõlkida poeetilisi vorme ja kujundeid, mis on keelele ainuomased; mismoodi anda edasi sisu, kui tuleb arvestada ka värsirütmi; kuidas esitada originaalkeele arhaisme jne. „„Kalevipoja“ tõlkimine on olnud kui turnimine imekitsal purdel“, on öelnud Triinu Kartus, eepose teise ingliskeelse tõlke autor.