21. sajand peab olema looduse taastamise ja taastumise sajand

Kuupäev:

Tekst: Aveliina Helm

Niitude taastamine aitab maastikele tagasi tuua juba haruldaseks jäänud lemmikuid. Kullerkupud ja pääsusilmad hakkavad taastatud puisniitudel ja niisketel loopealsetel taas tavalisemaks muutuma Foto: Aveliina Helm


Loodetavasti teab Eesti Looduse lugeja une pealtki seda, et elurikkuse käekäik ja inimeste elukeskkonna seisund on lahutamatult seotud. Looduse säilimine on meie kõigi ühine siht. Paljudele liikidele ei ole viimane sajand olnud lihtne.

Kaitse seda, mis on veel alles, ning taasta seda, mis on kahjustunud

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) 2019. aasta koondhinnangu põhjal [1] sureb maakera kaheksast miljonist taime- ja loomaliigist lähimatel aastakümnetel välja miljon liiki. Seega keskmiselt iga kaheksas liik; okaspuudest iga kolmas, imetajatest iga neljas, kahepaiksetest peaaegu iga teine liik. Maailma liigirohkeimas elustikurühmas, nimelt putukate seas, on väljasuremisohus iga kümnes liik, kuid andmete puudulikkus seab selle hinnangu küsimärgi alla. Elurikkuse kao põhjused ei ole müstilised, need on hästi teada. Laias laastus on iga ohustatud liigi ja ökosüsteemi kannatuste taga vähemalt üks viiest põhitegurist või nende kombinatsioonist: 1) elupaikade häving ja halvenenud seisund; 2) saaste (ennekõike pestitsiidid, lämmastiku- ja fosforisaaste, valgussaaste, müra; prügi on selles loetelus üsna tagumises otsas); 3) ülepüük, üleküttimine või muu ülekasutus; 4) kliimamuutuse mõjud, ennekõike ekstreemsed ilmastikuolud ja 5) invasiivsete võõrliikide levik.
Pole mingi ime, et neist viiest kõige suurem mõju on elupaikade kaol ja halvenenud ökoloogilisel seisundil: inimene on oma käe järgi ümber kujundanud 75% maismaapinnast ja 66% maailmamerest. Sellise tegususe tagajärg on ohtlikud ja tuleviku mõttes ennustamatud mõjud kogu biosfäärile ja selle elu toetavatele protsessidele.
Euroopa looduse seisund ei ole globaalsest parem. Sihipärase tegevuse tõttu on mõne Euroopa piirkonna elurikkus ja elustikurühma seisund paranenud – looduskaitse toimib! –, kuid maismaa, mere ja magevee(kogude) üldseisund halveneb endiselt (IPBES, 2018). Paljude maismaa- ja veeliikide asurkonnad ja levilad on tunduvalt kahanenud, elupaikade terviklikkus ja toimimine halvenenud.

Linnalambad Viljandi lossimägedel Foto: Maarja Evert
Viljandi lossimägede nõlvu pügasid mullu linnalambad. Ka tänavu mai keskel tuuakse kohale kümmekond lammast, kes jäävad lossimägedesse kogu suveks Foto: Maarja Evert


Eestiski on looduse üldseisundi olulised näitajad langustrendis. Põllulindude arvukus on viimase 30 aastaga kahanenud 50%, metsalindude oma 40% [2]. Eesti punase nimestiku piirkondliku hindamise põhjal on iga viies hinnatud liik ohustatud. Eesti maakasutussektor on muutunud süsiniku sidujast ja talletajast kliimamuutustesse panustajaks, kusjuures kasvuhoonegaaside emissioon Eesti põldudelt, metsadest, asulatest ja kahjustatud turvasmuldadest ületab transpordisektorist lähtuvat heidet. Nagu ülejäänud Euroopas, on ka meil kaitstavate alade looduse seisund parem kui nendest aladest väljapoole jäävas maastikus [3] ning mõne elupaiga või liigi kaitsel astutud sammud on andnud tulemusi. Teisalt on aga praktikas saanud tõeks see, mida ökoloogiliste seaduspärasuste kehtivuse tõttu oleme pikka aega teadnud: kaitstavatest aladest üksi ei piisa, eriti kui neid on pindalalt vähe või kui nad pole looduskaitse mõttes piisavalt tõhusad. Ka kaitstavate alade vahele jäävates maastikes peab leiduma mitmekesiseid elupaiku, et loodus saaks toimida, looduse hüved säilida, elurikkuse kadu pidurduda ning rohkem liike kodu leida.

Mida siis teha?

Juba kahel korral on inimkond elurikkuse konventsiooni (The Convention on Biological Diversity) järgi püstitanud ühise eesmärgi peatada elurikkuse kadu. 2000. aastal sõlmiti esimene selline kokkulepe, mille põhjal pidanuks edasine looduse häving olema pidurdatud aastaks 2010. Seda eesmärki ei õnnestunud saavutada ka aastaks 2020. Kahekordse äpardumise tõttu on nüüd ilmselge, et senine asjakorraldus ei ole piisav, takistamaks looduse hävimist. Peale selle, et kaitsta veel säilinud loodust, peame aktiivselt asuma hüvitama tehtud kahju: parandama, taastama elupaikade seisundit ning kõikjal maastikel, mitte üksnes senistel looduskaitsealadel, võtma ette sihipärased loodushoiutööd.

Mis on looduse ökoloogiline taastamine?

Looduse taastamine on laias laastus iga tegevus, mis aitab hüvitada ökosüsteemidele või liikidele tehtud kahju ja parandada nende seisundit. Sõnapaarile „looduse taastamine“ lisatakse looduslike ökosüsteemide korral sõna „ökoloogiline“, märkimaks, et kahjustunud loodusseisundit parandades peab eesmärgiks olema ökosüsteemide ja maastike terviklikkus. Hädavajalik on rakendada teadmisi koosluste ökoloogiast, populatsiooniökoloogiast, liikide levikust ja paljunemisest, geneetikast, liikidevahelistest vastastikmõjudest, suktsessioonist ning ajaloolistest ja evolutsioonilistest teguritest [4].
Rahvusvaheline ökoloogilise taastamise ühing (Society for Ecological Restoration, SER) määratleb ökoloogilist taastamist kui protsessi, mis aitab hävinud, kahjustatud või degradeerunud ökosüsteemil taastuda (the process of assisting the recovery of an ecosystem that has been degraded, damaged, or destroyed; Gann et al. 2019). Nii ei ole taastamine mitte ökosüsteemide (taas)rajamine tükk tüki haaval – see on võimatu – või mingil kombel ajaratta tagasikeeramine ökosüsteemide kunagisse seisu, vaid tuleb luua tingimused, mis võimaldavad leevendada kahju põhjustanud tegureid ning ökosüsteemidel taas kõigiti toimida. Selleks et oleks võimalik taastuda, tuleb looduse hävingul kiiresti sabast kinni saada. Mida vähem on ökosüsteemid kahjustunud, seda tulemuslikumad ja kulutõhusamad on taastustööd. Päris hävinud ökosüsteeme või väljasurnud liike ei saa enam kuidagi tagasi.

Ökoloogilise taastamise ühingu (SER) standardites välja töötatud taastamistöö kontiinum. Töid tehakse kahjustumise tasemest
lähtudes, igas olukorras tuleb taotleda parimat võimalikku seisundit. Eesmärk on iseseisvalt toimivate looduslike ökosüsteemide taastumine
(Gann et al. 2019)


Peale looduskoosluste ökoloogilise taastamise võime rääkida üldiselt looduse seisundi parandamisest kahjustunud piirkondades. Alati ei pea taotlus olema heas looduslikus seisundis ökosüsteem, vaid saab seada hoopis tagasihoidlikumaid eesmärke. Nii on näiteks väga suure inimmõjuga kohtades – linnades, põllumajandusmaadel, majandusmetsades, ammendunud kaevandusaladel, taristus – hädavajalik loodust mitmel moel soosida.
„Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter“ – loodust ja elukeskkonda soodustavaid töid tuleb planeerida vajadust mööda. Seda rõhutab ka ökoloogilise taastamise ühing (SER), kes on välja töötanud rahvusvahelised taastamise standardid. Nende nõuete järgi tuleb looduse seisundit parandada samm sammu haaval, lähtudes olukorrast (joonis).
Linnadest või üksluistest põllumaadest me põlismetsi rajada ei saa ega tahagi, kuid ökosüsteemide seisundit ja looduse hüvede kättesaadavust saame eri tegevuste kaudu ja eri viisil kõikjal parandada. Kas neid tegevusi peaks eristama looduskoosluste ökoloogilisest taastamisest ja nimetama kuidagi teisiti, seda võiksime veel arutada.

KUIDAS TAASTADA?
Igal ökosüsteemil ja igal maastikul on oma vajadused. Üldjuhul peab taastustöid planeerides ja ellu viies pidama silmas kaheksat põhiprintsiipi ja tegema neli oskuslikult plaanitud sammu (Gann et al. 2019).

Kaheksa taastamistöö põhimõtet

  1. Kaasa sidusrühmasid.
  2. Kogu ja rakenda kõiki teadmisi, nt peale teadusandmete ka kohalikku pärimusteadmust.
  3. Ammuta teadmisi heas seisundis ökosüsteemide (Native reference ecosystem) toimimisest, võttes ühtaegu arvesse praegusi keskkonnamuutusi.
  4. Sea eesmärgiks looduslike protsesside taastumine.
  5. Kasuta mõõdetavaid näitajaid ja püstita selged eesmärgid.
  6. Taotle parimat võimalikku seisundit (vt joonist).
  7. Võta kohapeal taastamisvõtteid rakendades aluseks nende ühtesobivus maastiku, valgala või piirkonna meetoditega.
  8. Taasta samm-sammult, lähtudes algsest seisundist (joonis).

Neli põhisammu
• Tee kindlaks ökosüsteemidele kahju põhjustanud tegurid. Planeeri leevendus- ja taastamismeetmed.
• Võta käsile taastamistööd (nt sule kraavid, külva turbasamblaid).
• Seira tulemust, dokumenteeri ja avalikusta.
• Hoia taastamise tulemusel saadud ökosüsteeme.

Sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud

Ruumiline fookus on looduse taastamisel viimasel aastakümnel liikunud üksikutelt aladelt maastikele; varasemast oskuslikumalt on hakatud arvesse võtma kohalikke sotsiaalmajanduslikke olusid. Ökoloogilises mõttes saab taastamine/taastumine edukas olla vaid siis, kui negatiivseid mõjutegureid õnnestub vähendada kogu maastikul; kui liikidele suudetakse tagada head levikuvõimalused ning osatakse tähelepanu pöörata kõikide oluliste troofiliste tasandite seisundile. Taastumise teele aidatud ökosüsteemide pikaajalise jätkusuutlikkuse tagab aga ainult kohalike kogukondade side loodusega – taastamine peab käima käsikäes kohalike inimeste, nende tegevuste ja plaanidega.
Taastustöö tasub end ära: looduse kahjustumine on erakordselt kulukas, ohtlik ja kahandab peaaegu olematuks tulevaste põlvede võimaluse elada turvalises keskkonnas. Iga taastustöödesse pandud euro hinnanguliselt tagasi 8–38 eurot, sest elukeskkond paraneb, kliimaohud vähenevad ja majandusvõimalused mitmekesistuvad [5]. Nii Eestist kui ka maailmast on rohkelt näiteid selle kohta, kus taastamine on aidanud edeneda väljasuremisohus liikidel (kõre ja Euroopa naarits Eestis, sookilpkonn Leedus), parandanud kohalike elanike elatusallikaid, taastanud kalavarusid (Pärnu jõestiku elupaikade taastustööd) ning parandanud looduse hüvede seisu ja seeläbi üldist elukeskkonda.

Mida looduse taastamiseks tehakse?

Vajadus looduse seisundit parandada on üha selgem, seetõttu osutatakse sellele nii kohaliku tasandil kui ka maailmas aina rohkem tähelepanu. Eelmisel aastal algas ÜRO ökosüsteemide taastamise kümnend, mis aitab ellu viia juba 2014. aastal rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) ja Saksamaa valitsuse algatatud nn Bonni väljakutse (Bonn Challenge) raames kokku lepitud eesmärki taastada üle maailma 350 miljonit hektarit kahjustatud ökosüsteeme ning parandada kohalike kogukondade elatusallikaid ja elukeskkonda.
Euroopas on vajadus loodust taastada pandud kirja nii elurikkuse strateegias, veepoliitika raamdirektiivis kui ka tervikuna rohelises kokkuleppes. Kõige tähtsamana on praegu Euroopa parlamendis arutlusel Euroopa looduse taastamise seadus, mille eesmärk on parandada looduslike elupaikade, aga ka majandusmetsade, põllumaade, linnade ja kalastuspiirkondade ökoloogilist seisundit ning inimeste elukeskkonda ja ühtlasi suunata majandust nii, et tulusam oleks tegutseda loodushoidlikult. Pöidlad pihku! Selline üheaegne fookus looduse taastamisele kõigis ELi riikides aitab välja töötada ja rakendada toimivaid lahendusi, edendada riikidevahelist koostööd loodushoiu valdkonnas ja valida loodust hindavat majandusmudelit ning ergutada maapiirkondade toimetulekut ja väikeettevõtlust

Mida on Eestis tehtud?

Eestis on taastamistöid juba tublisti tehtud, aga peamiselt kaitstavatel aladel. Eri projektide käigus on tehtud ulatuslikke töid kuivendamisest ja turbakaevandamisest kahjustatud soodes, kus eesmärk on kahandada kuivendamise mõjusid ja aidata märgalale iseloomulikul elustikul taastuda. Kahjustatud soode taastamine on ühtviisi tähtis selleks, et ennistada elupaiku, parandada veerežiimi ja pidurdada pidevat kasvuhoonegaaside heidet kuivendatud aladelt. Peale soode on üksjagu korda saadetud jõgede looduslikkuse ja kalapopulatsioonide ning eri liikide elupaikade taastamisel ja pärandniitudel.
Võssa ja pilliroogu kasvanud luhad, rannaniidud, puisniidud või loopealsed ei ole enam sobilik elupaik ohustatud niiduelustikule. Ent ka kohalikud elanikud ei kasuta neid alasid igapäevaelus enam kuigivõrd. Taastatud pärandniitudel karjatatakse loomi ja tehakse heina; nii mõneski piirkonnas on niitude taastamise tulemusena uuesti kujunenud väiketalud ja toodetakse kohalikku toitu. Aastatel 2014–2019 sai keskkonnaameti eestvõttel teoks Lääne-Eesti loopealsete taastamise projekt „Elu alvaritele“, mis pälvis Euroopa Komisjoni looduskaitseprojektide auhinna suure sotsiaalmajandusliku mõju eest. Nii mõnigi pere lõi endale maale kodu ning asus niitudega seotud toodete ja tegevustega elatist teenima.

Kokkuvõte

Kaitse seda, mis on veel alles, ja taasta seda, mis on kahjustunud. Otsuseid tehes peab sellest põhimõttest lähtuma nii Eestis kui ka kogu maailmas. Senine kogemus on näidanud, et kui luua mõtestatud ja teaduspõhise töö kaudu sobivad tingimused ja teha seda enne, kui on liiga hilja, siis loodus taastub. Eesti hetkeseis on parem kui Lääne-Euroopal ning taastustööd seetõttu vähem kulukad ja tulemuslikumad. Mida suurem on aga tehtud kahju, seda keerukam ja kulukam on kahjustunud funktsioone ja elurikkust taastada ja seda kauem see kestab. Päris hävinud loodust enam kuidagi tagasi ei saa.

Mida on esmatähtis teha eri ökosüsteemides?

Ökoloogiline taastamine võetakse ette selleks, et kahjustatud, degradeerunud
või täielikult hävinud ökosüsteemide elurikkus ning neile omased funktsioonid ja protsessid taastuksid. Heas seisundis
ökosüsteemid on vastupidavad häiringutele ja kliimamuutuse mõjudele ning tagavad elutähtsad looduse hüved maastikel ja linnades. Iga ökosüsteemi korral on fookus ja eesmärk isesugune, kuid alati on oluline kaasata kohalikud elanikud ja maaomanikud: üksnes siis on taastamistööd pikka aega tulemuslikud.

MÄRGALAD

Taastada ja hoida looduslikku veerežiimi, kahandada kuivendamise mõjusid.
Vähendada reostuskoormust.
Tagada keskkonnaolude ja maastiku sobivus, et taas saaks kujuneda iseloomulik liigiline koosseis; vajaduse korrall aidata sellele kaasa, näiteks külvates turbasamblaid.
Tagada alade piisav suurus, et võimaldada ökoloogilistel ja hüdroloogilistel protsessidel toimida ning parandada sidusust (ühenduvust) teiste märgaladega.

Taastatav ala Tudusoos Foto: Aveliina Helm

NIIDUD

Tagada sobiv hooldus niitmise, karjatamise või muu traditsioonilise majandamise abil.
Hoida ja parandada elupaikade struktuurset ja liigilist mitmekesisust.
Selleks et taastumist kiirendada, külvata vajaduse korral niitudele iseloomulikke taimeliike või taasasustada hävinud populatsioone.
Pidurdada invasiivsete liikide levikut.
Parandada niitude sidusust maastikul, et tagada liigiline ja geneetiline mitmekesisus.
Tagada niitude pikaajaline säilimine, soodustades sobivaid hooldusvõtteid.

Alvar Tupenurme pangal Foto: Annely Holm

METSAD

Soodustada metsade loodusliku struktuuri taastumist, sh puude vanuselist ja liigilist mitmekesisust, vanade puude ja häilude hoidu.
Soodustada eri laguastmes lamapuidu olemasolu ja teket, tagada tüügaspuude ja püsti surnud puude olemasolu.
Vähendada heas seisundis metsade killustatust maastikul, tagada liikide võimalus levida.
Vähendada kuivendamise ja raiete mõjusid.

Põlismets Lääne-Virumaal Sirtsis Foto: Renno Nellis

LINNAD

Suurendada rohealade ja puude-põõsaste hulka linnades.
Suurendada rohealade looduslikku mitmekesisust, asendades liigivaese muru kodumaistest liikidest linnaniitudega ning taastades linnaruumis olevaid looduslikke elupaikasid.
Igaühe looduskaitse: julgustada elanikke tegutsema nii, et see toetaks aedade, õue- ja pargialade elurikkust.
Kasutada vähem selliseid maastikuarhitektuuri võtteid, mis ei arvesta kohaliku loodusega (ingl blandscaping).
Parandada linnalooduse sidusust ja luua ühendusteid linnaümbruse looduslike ökosüsteemidega.
Vähendada valgus- ja mürasaastet. Kahandada saastavate ainete mõju.
Pidurdada invasiivsete liikide levikut linnaruumis.

Linnaniit Rakveres Foto: Kristiina Jürisoo

PÕLLUMAJANDUSMAASTIKUD

Suurendada põllumajandusmaastike mitmekesisust liigendades põlde rohumaaribade, hekkide, puutukkade, veekogude ning niidukooslustega.
Parandada elupaikade seisundit põlde ümbruse maastikus.
Vähendada väetiste, pestitsiidide ja veekasutuse negatiivset mõju keskkonnale.
Rakendada keskkonnahoidlikke, nn taastava põllumajanduse võtteid.
Taastada ja hoida põllumajandusmaastike pärandniite ja väärtuslikke rohumaid. Kaitsta turvasmuldi ja leevendada kuivenduse mõjusid.

Eesti maakari taastatud loopealsel Saaremaal Ilplas Foto: Aveliina Helm

VEEKOGUD

Taastada veekogude looduslik seisund, iseloomulikud hüdroprotsessid ja kvaliteet elupaigana. Kõrvaldada tehisobjektid, mis mõjutavad suuresti ökosüsteemi toimimist.
Vähendada reostuskoormust, eriti põllumajandusest pärit saasteainete hulka.
Vältida veekogude ja neile iseloomulike liikide ülekasutust ja häirimist.
Vajaduse korral taasasustada hävinud või kõvasti kahjustunud liikide populatsioonid.
Tagada veekogude edasine säästev kasutamine ja kaitse.

Paikusel asustatakse lõhesid Foto: Aldis Toome / RMK

Taastamine ja kliima

Loodus ja kliima on omavahel tugevalt seotud. Loodushoid ja ökosüsteemide hea seisundi taastamine aitab kliimamuutusi leevendada ning võimaldab muutuste mõjudega paremini kohaneda. Heas seisundis ökosüsteemid on turvalised süsinikulaod ning aitavad siduda atmosfäärist liigset süsihappegaasi.

Selleks et taastada ammendunud karjäärialasid ja hävinud niiduökosüsteeme,
kogutakse niiduliikide seemneid. Kui külvata liigirikastelt aladelt kogutud seemnesegu, saab kiirendada koosluste taastumist.
Pildil kogub ettevõtte Nordic Botanical esindaja spetsiaalselt loodud kogumismasinaga seemneid Valgamaa niidult Foto: Taavi Paal


Looduse hävimine aga aitab kliimamuutustele kaasa. Ajavahemikul 2000–2009 lisandus Maa kahjustamise tõttu igal aastal atmosfääri 3,6–4,4 miljardit tonni CO2 ekvivalenti, mis hõlmab ligikaudu 10% inimkonna kasvuhoonegaaside heitest. Kliimamuutused ja elurikkuse kadu on mürgine kokteil: kahjustunud ja vaesunud ökosüsteemid ei suuda atmosfäärist süsihappegaasi siduda ja on kliimamuutuste negatiivsetele mõjudele vastuvõtlikumad, võimenduv kliimamuutus aga kahjustab veelgi loodust ja selle võimet süsinikku siduda. Et sellest ohtlikust tsüklist välja saada, tuleb keskenduda ökosüsteemide taastamisele ja kaitsele ning väärtustada heas seisundis ökosüsteeme süsiniku sidujate ja talletajatena, mis ühtlasi hoiavad meile kestmiseks vajalikku looduslikku mitmekesisust. Näiteks
kui taastataks halvas või ebasoodsas seisundis elupaigad Euroopa kaitstavatel aladel, saaks igal aastal siduda veel ligikaudu 300 miljonit tonni CO2 ekvivalenti [6]. Võrdluseks: Eesti iga-aastane emissioon on ligikaudu 12–15 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Süsinikuneutraalsust ei ole võimalik saavutada, kaitsmata loodust ja taastamata kahjustatud ökosüsteeme. Heas seisundis loodus on meie tähtsaim liitlane. Elurikkust ja kliimat puudutavad eesmärgid tuleb püstitada ja tööd planeerida ühiselt. Kui kukume läbi ühel alal, läheb nii ka teisega [7].

Aveliina Helm (1979) on Tartu ülikooli taastamisökoloogia professor.

  1. Brondizio, Eduardo S. et al. (eds.) 2019. Global assessment report on biodiversity and ecosystem services of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services.
    IPBES secretariat, Bonn, Germany. doi.org/10.5281/ zenodo.3831673.
  2. Euroopa Komisjon 2022. Looduse taastamise määruse mõjuaruanne / Proposal for a Nature Restoration Law. Impact assessment accompanying the proposal. environment.ec.europa.eu/ publications/nature restoration-law_en.
  3. Gann, Georg D. et al. 2019. International principles and standards for the practice of ecological restoration. Second edition. – Restoration Ecology S1-S46.
  4. Helm, Aveliina jt 2020 (täiend 2021). Metsa-, soo-,niidu- ja põllumajanduslike ökosüsteemide seisundi ning ökosüsteemiteenuste baastasemete üleriigilise hindamise ja kaardistamise lõpparuanne. ELME projekt. Tellija: keskkonnaagentuur.
  5. Keskkonnaagentuur, 2021. pmk.agri.ee/sites/ default/files/inline-files/Linnud_2021_0.pdf.
  6. Kopsieker Lisa et al. 2021. Climate mitigation potential of large-scale restoration in Europe. Analysis of the climate mitigation potential of restoring habitats listed in Annex I of the Habitats Directive. Institute for European Environmental Policy.
  7. Pörtner, Hans Otto et al. 2021. Report on IPBESIPCC Co-sponsored workshop report on biodiversity and climate change. IPBES Secretariat, Bonn. doi: 10.5281/zenodo.4659158.
  8. Török, Peter; Helm, Aveliina 2017. Ecological theory provides strong support for habitat restoration. – Biological Conservation 206: 85–91.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...

Kuidas kohanevad üraskid muutuva kliimaga?

Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on...

Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik

Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri...