MART VELSKER
Olen väikeste pausidega käinud eesti kultuuriloolise arhiivi lugejateruumis aastakümneid ning alati on see koht mulle mõjunud püsiva ja turvalisena keset maailma, mis selle aja jooksul on väga palju muutunud. Kirjandusmuuseumiski on olnud muutusi, aga see, kui lauanurgale ilmub arvuti või ametisse asub uus töötaja, ei muuda asja sügavamat tähendust. Tähendus on jäänud samaks ja tegelikult suures osas ka ruum: ikka on käsikirjade uurija selja taga suur sedelkataloog, lauad on samamoodi reas ning materjale tuuakse tellimise peale kuskilt „alt“ – salapärasest sügavusest.
Käsikirjad tulevad usaldusväärsete arhivaaride abiga määramatusest ja muutuvad selles toas nähtavaks. Enne seda peab uurija taipama, mida ta näha tahab. Kui taipamine tekib / saadakse taipu, siis võib kindel olla, et materjalid on olemas ja nad sisaldavad tegelikult rohkemat, kui kataloogikirje ütleb. Nad sisaldavad üllatusi ja avastusi, kuigi turvalistes raamides. Leitud materjalid võivad harvematel juhtudel keerata isegi maailma pea peale, aga nad ei saa siiski päriselt tühistada mingeid kinnispunkte: uurijatele mõeldud tuba jääb kindlasti alles, kindlasti jääb alles siinne seljatagune, mis praegu on loodud sedelkataloogi abiga. Pealegi on ju nii, et see, mis on praegu üllatus, avastus või pööre, on kellegi jaoks olnud olemas varem, iga avastus on mingis mõttes taasavastus.
Midagi olulist on veel peidus
Viimati sain selles tuttavas toas tunda avastamise rõõmu 2020. aastal, kui koostasin Gustav Suitsu luule valikkogu ning otsustasin, et ma ei peaks hõlpsalt kättesaadavate trükiallikatega piirduma. Oli tunne, et midagi olulist on veel peidus, ja tunne ei petnud. Sõja alguses oli Suitsude kodu Tartus Tiigi tänaval, niisiis väga lähedal praegusele kirjandusmuuseumile. Kodu hävis 1941. aasta suvistes lahingutes ning koos sellega kadus suurem osa isiklikust arhiivist. Gustav Suitsult saavad seega alles olla vähesed asjad, mis oli õnnestunud tulekahjust päästa, samuti mõned asjad, mis ei asunud 1941. aastal Tiigi tänaval. Alles on ka tema hilisem arhiiv. Selle teadmise valguses köitis mu tähelepanu esmalt see, et peaaegu olematutest varasematest käsikirjadest on siiski olemas kaks lehte, mis on Suitsu enda käega puhtaks kirjutatud ja kus on kaks sama pealkirjaga luuletust – „Maapagu“.
Ei tea, kas Suits oli need hoidnud alles sihilikult või mitte, aga leid käivitas/sütitas fantaasia ja otsimiskire. Mingit pagulusse mineku ennustust neist käsikirjadest otsima ei peaks, küll aga on need mõlemad väga isiklikud tekstid, mis on valminud ajal, kui Suitsude perekond elas Soomes. Mõlemad luuletused on ilmunud luulekogus „Kõik on kokku unenägu“ (1922), kuid hilisemates valik- ja koondkogudes on Suits hoidnud alles ainult ühe kahest „Maapaost“ ning teise määranud unustusse. Mulle paistab, et mingit kunstilist põhjendust sellel loobumisel olla ei saanud. Miks Suits ühe luuletuse kõrvale jättis, ja samas hoidis alles kahe luuletuse käsikirjad? Miks neil on sama pealkiri? Küsimused jäävad esialgu vastuseta.
Arhiiviotsingud jätkusid ja järgmised olulisemad leiud tulid teise maailmasõja ajast. Suitsul oli 1943. aastal juubel ning arvatavasti võis see olla üks põhjusi, miks Tartu Eesti Kirjastus võttis nõuks välja anda luuletaja valikkogu. Autor ise osales käsikirja koostamisel, seda on näha 1938. aasta luulevalimiku „Kogutud luuletused“ eksemplarist, mis on kirjastuse materjalide seas säilinud – raamatusse tegi Suits käsitsi parandusi, mis võeti omakorda arvesse uues käsikirjas. Ka see käsikiri on säilinud – masinkirjas ümber löödud luuletused on kenasti ka kokku köidetud ja pandud käsitsi valmistatud kaante vahele. Suur avastus polnud siiski mitte niivõrd käsikirja olemasolu, vaid mõni tekst, mis seal sees. Loomulikult on seal hulk tuntud värsse, kuid on ka eraldi tsükkel luuletusi koondpealkirjaga „Juuli 1941“, mis valmis 1943. aastal. Tsüklis on mitu tuntud teksti, kuigi sellist eraldi vormistatud tsüklit hilisemates raamatutes pole. Varemgi loetud tekstide vahelt leidsin aga ka kaks luuletust, mis polnud varem kunagi ilmunud ja mille avaldamine sai nüüd võimalikuks raamatus „Nii tuli õhtu“ (2020), mida tollal koostasin.
Tsensuuri eest peitu
Miks Suitsu luuletused „Sõda tuppa tuli“ ja „Kes unustada saaks!“ ei olnud varem ilmunud? Tegelikult ei saa öelda, et keegi nende tekstide olemasolust ei teadnud. Nagu juba räägitud, on avastused siiski ka taasavastused. Küll aga võivad materjalid mõneks ajaks peitu jääda ja teadmine nendest tuhmuda. Kindlasti teadis nende kahe luuletuse olemasolu näiteks Suitsu loomingu uurija Nigol Andresen, kes on neid ka tsiteerinud. Miks neid Andreseni tegutsemisajal tervenisti ei avaldatud, paistab samuti selge olevat: jutt käib siin konkreetselt 1941. aasta juulikuu lahingutest, kus Nõukogude väed tugevalt pommitasid Tartut. Kui siis Suitsu selgesse ajaloolisse konteksti asetuvas poeetilises kirjelduses on rida „oli päevakäsk: süüta ja mõrva!“ („Kes unustada saaks!“), on ka selge, et Nõukogude tsensuurist see läbi ei oleks pääsenud. Miks Suits ise neid tekste pärast sõda Rootsis ei avaldanud? Arvatavasti sellepärast, et ta oli need ära kaotanud: säilinud olid nad ju ainult tänu kirjastuse arhiivile ja hiljem kultuuriloolisele arhiivile.
KES UNUSTADA SAAKS! Kes unustada saaks seda oma elupäevade loos, kui katustel kareldes kires kukk punane vallale lastud hoos! Kes sõnas, kes värsivires tulekeeli saaks kõnelda! Oli juulipäev, oli pilvetu põud, olid lõhkevat viha pilduvad jõud, me linna üle vilistasid – oo, pommilõgemeid lõkkele lasid! Kas kuulete, see on leekide lend, mis visatud vuhisema! Kas näete, keerutab, kaarutab end üle tänava tuhisema – tuld tõrjuma, varjendivend! Seal sarikais põleb pragisedes ju kiiret kippu, aab kõrgele üles lagisedes kui kibendavat, mustendavat lippu. Oh juulipäev, oh pilvetu põud, ju lõõskas lõginal, jõgines õud, sadas sädemeid, tulist tõrva – oli päevakäsk: süüta ja mõrva! Tuli sütitas, mürinal sähvatas jõetaguse suurtüki suu, raev veel nurga tagantki kähvatas, marutuld võttis maja ja puu. Leek vara ja vaeva ahmas, linn lõõmas ja taevast tahmas kaheteistkümnes juulikuu. 16. VIII 1943.
SÕDA TUPPA TULI Mürsk ja mürts! kuhu kukkus, ei tea, ent põrutas patarei raske. Mürsk ja mürts! kes varjendis pea, kes toas veel luges laske. Viivuks surmvaikus, on võikus ka vaikus – kinni klaverihelide kaas, ei tööle panna saa kätt. Taas kurja kuulutas, kaikus jõe tagant hüvastijätt, hoopi hoobi järele loopis, mürsk mürsku uludes taga aas, mürts! mürts! lõhkes lähedal hoopis. Nii pingul iga erguraas, kui õues ja põues lajatas lask. Latva akna ees päiksesse lehitas kask, tüün tapluses, rahulik, laske! Käis kui tormikeeris, kui kumaus, mürsk järsku raksaski kaske! Sõda tuppa tuli kui humaus, eest kildudeks klirises klaas, rahutarkus lühtrina rappus, laest krohvilahmakad maas. Hetk ju järgmine kokku nagu suruks Majakindluse, kõik lööks puruks… Mürsk ja mürts! Ei, nüüd minge! Hingepakine pinge, all ukselappes vappus. Käis prahvak nagu piksepauk, jäi trehtriauk. 7. VIII 1943.
Suits suri aastal 1956, Andresen 1985. Arhivaali kasutuslehe järgi on uurijad enne mind ja pärast Andreseni surma tellinud samad materjalid välja kolmel korral. Võib-olla ilmumata luuletusi muude materjalide seas neil viimastel kordadel ei märgatudki. Ja nii järk-järgult kaduski teadmine neist luuletustest. See, et ma nad leidsin, on ühelt poolt juhus, teiselt poolt aga ikkagi asi, mis pidigi juhtuma. Eesti kultuurilooline arhiiv on ju kindel varjupaik, mis teeb taasavastamised võimalikuks ning ootab leidjat. Uurija peab mõistma, mida ta otsib, peab istuma seljaga kataloogi poole ja ootama – ning siis see otsitu ilmubki „alt“, saab nähtavaks ja hakkab kõnelema.
Mart Velsker (1966) on eesti kirjandusteadlane, Tartu ülikooli eesti kirjanduse kaasprofessor; uurinud eeskätt uuemat eesti luulet ning viimase poole sajandi kirjanduskriitikat. Üks „Eesti kirjanduse ajaloo“ ja gümnaasiumiõpiku „Uuem eesti kirjandus“ autoreid. Tema luulet on avaldatud kogumikus „Eesti novell 2023“.