Üllatavad arhiivileiud ja Alliksaare fond

Kuupäev:

REBEKKA LOTMAN, MARIA-KRISTIINA LOTMAN JA MIHHAIL LOTMAN

Kirjandusteadlastele seisneb arhiivitöö võlu ja väärtus muu seas ennustamatuses: mõnikord juhtub, et uurimistöö materjale otsides satuvad ette üllatavad dokumendid. Enamasti minnakse ju arhiivi kindlaid tekste otsima või uurima, ent vahel avastatakse selle käigus midagi hoopis ootamatut ja huvitavamat.

Nii näiteks tekkis meil ajakirja Keel ja Kirjandus poeetika erinumbrisse Jaan Bergmanni luulekunstist artiklit kirjutades/koostades/kavandades korraga mõte, et ehk on mõnes arhiivis säilinud tema sulest pärineva esimese eestikeelse poeetikaõpetuse „Luuletuskunst I“ (1878) teine osa, ehkki pole isegi teada, kas ta on selle üldse kirja pani või oli see tal üksnes plaanis. Ühtlasi lõbustas meid seejuures paralleel Aristotelese teosega „Poeetika“, mille teine osa ei ole samuti säilinud. Mõistagi me ei leidnud otsitut, aga eri arhiividest ja fondidest tulid päevavalgele põnevamadki asjad: Bergmanni tõlgitud esimesed eestikeelsed trioletid ja mitmesugused klassikaliste tekstide eestindused, tema vaimukas ja terav algupärane pilaeepos „Jaaniida“ – taas esimene eestikeelne üllitis sellest žanrist. Samuti selgus, et trükis ilmunud väike-eepose „Hiirte ja konnade sõda“ tõlge ei ole sugugi tema koolipõlves loodud variant, vaid hilisem põhjalik töötlus.

Põnevad leiud

Kord tekkis huvi uurida Juhan Sinimäe säilikuid – tema sulest pärineb üks luulekogu, teenimatult varju jäänud sonetikogu „Isamaa“ (1936). Ehk leidub arhiivimaterjalides veel selles luulevormis tähelepanuväärset materjali? Tõepoolest pakkus kirjanduslooline arhiiv sedagi, ent põhileiuks kujunes hoopis kaks, paraku küll lõpetamata, käsikirjalist värssromaani, mis on seninägematud juba vormilt: tegu on ainsa teadaoleva riimides eestikeelse tertsiinides romaaniga. Kui Harald Rajamets otsustas Dante “Jumaliku komöödia” tertsiinide tõlkimisel riimidest loobuda, siis Sinimäe tertsiinid on reeglipäraselt riimitud. Ehkki teosed on jäänud poolikuks, on tegu rikkaliku uurimismaterjaliga: neist esimene sisaldab ligi 5000 värsirida, olles mahult võrreldav näiteks värssromaaniga „Jevgeni Onegin“. Tõenäoliselt on need kirjutatud 1950. või 1960. aastatel, tegevuspaik on aga Eesti Vabariik enne teist ilmasõda: Tallinna kohvikud, ärid, lehetoimetused, st tegu on n-ö põrandaaluse kirjandusega, mis sügaval Nõukogude ajal kuidagi ilmuda ei oleks saanudki. Töö selle allikaga alles käib.

Mõnikord aga selgub hoopis üllatuslikult, et tekst, mida on peetud ammu jäljetult kadunuks, on kogu aeg arhiivis tolmunud ja pikisilmi leidjat oodanud. Selline saatus oli Aleksander Tassa tõlgitud Oscar Wilde’i tragöödial „Salomé“, mida Tassa ei pidanud pärast Henrik Visnapuu meisterliku eestinduse ilmumist arvatavasti enam vajalikuks avaldada. Tõlge on eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis tervikuna säilinud (EKLA säilik F 219, M 27:10). Selle käsikiri reedab, et tegemist on alles viimistlemata mustandiga: tekstis on sulgudes venekeelseid sõnu, paralleelvariante, mahakriipsutusi, hooletusvigu. Just käsikiri annab meile märku tõlkija valikutest ja strateegiatest ning paljastab ka selle, et Tassa on selle teksti tõlkinud Balmonti venekeelsest variandist või vähemalt kasutanud seda. Niisiis on dokumendil siiski teatav tõlke- ja kultuurilooline väärtus ning tänu leiule saab nüüd öelda, et eesti keelde on draamat „Salomé“ tõlgitud lausa kolmel korral.

Vahel kannavad vilja ka süstemaatilised otsingud. Nii näiteks oli kaua aega kadunud Marie Underi tõlge Franz Grillparzeri „Medeast“, mis oli loodud Estonia teatri lavastuse jaoks (1930) ja jäänud avaldamata. Selle jälgi pole üheski käsikirjade andmebaasis ning ka arhiiviotsingud ei andnud tulemusi. Lõpuks aga selgus, et tõlge on siiski Estonia arhiivis tallel (säilik nr 419), ent jäänud andmebaasides kajastamata. Väärtuslikuks teevad selle muu seas lavastaja käsikirjalised märkused ja mahakriipsutused, mis annavad aimu sellest, millist osa tekstist teatripublik kuulis.

Arhiivileidude kõrval ongi kirjandusteadlasele tähtis uurimistöö käsikirjadega, tekstoloogiline analüüs. Kui me räägime ilukirjanduslikust teosest, siis peame eristama seda, mis on tekst lugeja jaoks, ja seda, mis ta oli autori jaoks. Selle aspekti on Juri Lotman toonud esile juba 1970. aastal ilmunud raamatus „Kunstilise teksti struktuur“. Lugejale on tekst see, mis on avaldatud: iga sõna on omal kohal, igal lausel on kindel tähendus. Teisiti on autoril, kes pidevalt valib õigeid sõnu ja väljendeid võimalikust hulgast, kusjuures eri variantidel ei või olla mitte üksnes stilistiline, vaid ka tähenduslik erinevus. Nii on Mandelštami luuletuses „Мастерица виноватых взоров…“ selline rida: Полухлебом плоти накорми (ihu poolleivaga toida, 1990, lk 209), varasemas autogrammis seisab aga hoopis vastupidine korraldus: Полухлебом плоти не корми (ihu poolleivaga ära toida, 1990, lk 537). Juri Lotman on toonud näiteid Puškini loomingust, meie aga oleme viimasel ajal tegelenud Alliksaare pärandiga.

Nutikas viis oma loomingut alles hoida

Alliksaare loominguga on seotud mitu legendi, mida ta on võib-olla ka ise levitanud. Esimese legendi järgi kirjutas ta kohe puhtalt, seda, mis parasjagu pähe tuli. Teine, mis on esimesega mõnes mõttes vastuolus, kõlab umbes nii: tõelise boheemlasena ei hoolinud Alliksaar oma pärandi säilimisest, ta trükkis masinkirjas mitu koopiat, läks nendega linna peale, jagas need sõpradele ja tuttavatele laiali ning nüüd ei ole neid enam võimalik kätte saada; kuna ta aga tegi eri koopiatesse eri parandusi, polegi selge, milline on luuletuse õige tekst. Mõlemad legendid on huvitavad, kuid vastuolus. See, et Alliksaar jagas oma tekste laiali, ei tähenda, et ta poleks neist hoolinud, vaid vastupidi: ta hajutas nende kaotsimineku riske. Vaenulike asjaolude kiuste (sundasustamine, kodutus, tulekahju) ongi suurem osa tema pärandist säilinud ja arhiveeritud.

Ossip Mandelštam jagas luuletajad kaheks tüübiks: ühed, kes luuletavad paberil, kirjutusvahend käes, ja teised, kes loovad oma peas. Viimaste hulka paigutab Mandelštam ka enda (ehkki siingi ta mõneti mütologiseerib: on luuletusi, mida ta tõepoolest lõi peas ja hiljem dikteeris, aga mõnest on siiski olemas ka mustandid). Teise näitena võiks tuua vene luule valdkonnast Puškini, kelle iga luuletuse loomise etapid on jäädvustunud arvukates mustandites ja variantides. Artur Alliksaar kuulub kindlalt teise gruppi. Arhiivis on säilinud arvukalt tema luuletuste mustandeid ja ka toormaterjali, mida ta kavatses hiljem kasutada. Sinna kuuluvad näiteks riimuvate sõnade nimekirjad, aga ka värsimõõtude ja riimide skeemid, glossid (haruldaselt kõlavad sõnad) ja lihtsalt sõnad, mis olid ühel või teisel põhjusel tema tähelepanu äratanud.

Samas hoolitses Alliksaar väga oma loomingu või ettevaatlikumas sõnastuses vähemalt osa oma loomingu säilimise eest. Tekstidest on mitu koopiat, algul käsikirjas, hiljem masinkirjas, ning ta hoidis neid hoolikalt. Osa tekste on eri põhjustel hävinud, peamiselt arvatavasti tulekahjus, kuid ka poolikuid, põlenud lehti on hoolega tallel ja nüüd saab neid uurida Tartus Eesti kirjandusloolises arhiivis. Alliksaare loomingu väljaandjad alates Paul-Erik Rummost Urmas Tõnissoni, Mall Jõgi ja Margit Mõistlikuni on teinud oma tööd suure armastuse ja pühendumusega, kuid need väljaanded on tehtud n-ö lugejalt lugejale. Alliksaare loomingu teaduslikku väljaannet veel ei ole, kuid ta vääriks seda kindlasti.

Niisiis on arhiivitöö vajalik mitmest aspektist. Esiteks on see võimalus taasavastada veel uurimata ja isegi unustatud tekste. Teiseks on tekstide teaduslikuks käsitluseks oluline käsikirjade variatsioonide, mustandite võrdlus, kust avanevad tööprotsess, tekstiloomestrateegiad ja eri perioodide esteetilised eelistused. Kolmandaks on kõnekas materjal seegi, mis käsikirjadel tekste ümbritseb ja saadab: alates rõhutustest ja märkustest kuni kritselduste ja joonistusteni, kust ilmnevad autori hoiakud, silmaring ja isiksus.

Arhiivitöö on kasulik kogemus ka üliõpilastele, sest säilikute kaudu ilmutavad kirjandus ja selle kaanonisse kuuluvad teosed end hoopis uuest küljest. Ning viimaks võib arhiiv pakkuda võimsaid emotsioone: kirjandusteadus pole üksnes kuiv teoreetiline arutlus, üht suurimat rahuldust toob tõeline avastamisrõõm – hetkedel, kui päevavalgele tulevad vanad ja tolmused ammu unustatud säilikud.

Loe lisaks:

Lotman, R., Lotman, M.-K. 2021. Noore Jaan Bergmanni poeetika. Luulekunst kui lõbu ja õpetus. – Keel ja Kirjandus 1–2, 83–105.

Lotman, M.-K., Lotman, R. 2020. Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst. – Methis Vol. 21, No 26, 285–303.

О. Э. Мандельштам 1990. Сочинения в двух томах. Том 1. Москва: Художественная литература.

Käsikirjaliste Alliksaare sonettide kohta vt Lotman, R. 2024. Eesti dekadentlik sonett. – Keel ja Kirjandus 1–2, 170–172.

Rebekka Lotman (1978) on Tartu ülikooli maailmakirjanduse kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. 2019. aastal kaitstud doktoritöös uurinud eesti sonetti.

Maria-Kristiina Lotman (1974) on Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi klassikalise filoloogia kaasprofessor, toimetaja ja tõlkija. Doktoritöös uurinud antiikvärsi värsisüsteeme, meetrumit, rütmi ja semantikat.

Mihhail Lotman (1952) on Eesti kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik, Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika külalisprofessor. Tema erialased huvid on seotud ennekõike värsianalüüsi, kultuurisemiootika, kirjandusteooria, vene kultuuriloo, retoorika ja poliitikaga.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Eesti Looduse õppekäik: elurikkuse laegas – uus Sõrve kaitseala

Ajakiri Eesti Loodus kutsub looduskaitsekuul matkale! Tule laupäeval, 25.05...

Kutsume vestlusõhtule!

Koostöös Eesti loodusuurijate seltsiga kutsume teid taas vestlusõhtule, mis...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...