Tekst: MALL HIEMÄE
Inimene on teisi eluslooduse liike ja rühmi iseloomustanud nii võrdluses inimühiskonnaga kui üksteisega. Hea ja halva skaalal on näiteks meie rahvuslind suitsupääsuke väärtustatud oma laulu ja seose poolest kodukohaga, kuid näiteks ronk on välimuse, eluviisi ja eraklikkuse poolest arvatud pahade hulka. Ent kägu on pärimuskultuuris vastuoluline tegelane, kelle positsiooni on määranud ta iseäralik elulaad: pesa ei ehita, poegi ei kasvata.
Kas kukulind või kägu?
Kägu (Cuculus canorus) on armastatud laululind, tema „kukku“ on kaugele kuulda otsekui enesetutvustus. Kukulind hüüab ju oma nime. Miks ta soomeugri ja mõne teisegi põhjapoolse rahva keelepruugis selle „kukku“ järgi nimetust pole saanud? Eesti kägu, kägo, soome käki, vepsa, isuri kägi, vadja tsäko, komi kök, veel jakuudi kägä või leedu gegutė, gegė kõlavad lähedaselt tegusõnadega kägisema, kähisema, kogisema jt. Rahvaluulearhiivi kirjapanekute järgi kägu nakab kõõksma (Nõo), akkab kräuksuma (Ridala), kukmise vahel ossendab (Rõngu), kogiseb (Haljala), teeb kägäähkää (Tartu-Maarja). Võib oletada, et linnu nimetus kujuneski selle kähiseva häälitsuse järgi, mis on märksa ilmetum kui „kukku“. Linnuliigi positsiooni tõttu põliste metsarahvaste usundilistes tõekspidamistes tuli eelistada peitenime, vältimaks kontakti nimekandjaga.
Praegusajal kehtivad mõlemad nimetused, laulusalmgi ütleb: „Kukulind ja kägu, need on ühte nägu.“ Regilaulus on kägu veel laanelind: „Kuku, kulla käokene, laula, laanelinnukene…“ (Rõngu), või suvilind: „Kuku kullasta suveda, heledamat heinaaega…“ (Rapla).
Käokukkumine kui ohusignaal
Inimene tajub käokukkumises olenevalt helikõrgusest rõõmust rõkkavaid või hoopiski nukraid ja leinalisi toone. Ilmselt mõjub tähenduslikuna ka laulu monotoonsus helide ja silpide kordumisega. „See ei ole hea, kui kägu nii ligidale tuleb kukkuma. Muudkui kinnitab,“ on öeldud tema kui sõnumitooja kohta ühes Suure-Jaani pärimusteates. Püüe oraakellinnult saada vihjet, mitme aasta pärast kätte jõuab abiellu astumine või siitilmast lahkumine, on tuttav paljudele käo levikuareaali kuuluvatele rahvastele.
Põhimine käo kevadise esmakuulmisega seotud ennete haare piirdub jooksva aastaga, määravaid päevaaegu on kolm: „Hommikul hoolekägu, lõuna ajal leinakägu, õhtul õnnekägu.“ Meie vanasõnavaramus leidub tulevikuennete kohta üle saja arhiivikirjapaneku, lisaks veel trükitekstid. Tähenduslikku seost on mainitud regilauludes: „Üks seal kukkus hoole, hoole, teine kukkus leina, leina.“ (Simuna). Seosele teispoolsusega osutatakse mitmeti, silmas pidades olenevust ajast, linnu asukohast või käitumisest. Kui kägu ilmub maja juurde kukkuma, on ohuendeks pereliikme või kodulooma surm, haigus, õnnetus, häda, nälg, häving, tulekahju, kuulda saab kurbi sõnumeid. Hommikul söömata välja minekul – linnupetet võtmata – oli oht esimest käokukkumist kuuldes osa saada kauge surnuteilma hingusest ning kogu aastaks selle võimusse jääda.
Kägu rahvafenoloogias ja ajaarvamises
Käo saabumisega seostatud ilma- ja saagiennete vaagimisel saab selgeks, et sageli määrab sõnavaliku ära algriimitaotlus – tähendus leitakse sama algustähega sõnade hulgast. Kägu tuleb vitsa – vilets aasta; vilja-aasta; vilu suvi; varandust. Tuleb raagus metsa – rõõmu; raha palju. Tuleb oksa – ohtu; urba – kurba; lehte – leiba; leina; lõbu. Jne.
Kukulinnu lauluaega võrreldakse looduse fenoloogiliste orientiiridega ja täpsustatakse kirikukalendri pühakupäevadega. Germaani rahvaste kalendaariumis on kõige varasem käo saabumise aeg 14. aprill, nimetatud ka käokukkumise päevaks, või 1. mai – kevadpüha. Eesti rahvakalendris kuulutab suvepoolaasta algust jüripäev, 23. aprill, siitpeale öeldi tulevat ka käovilu. Soomlaste vanasõna järgi „Markku käelle kielen antaa, vappuna valmis kukkumaan“ (markusepäev on 25. aprill, vappu ehk volbripäev 1. mai). Valgete käoööde (köka voi) saabumist kevadise nigulapäevaga (9. mai) on arvestatud Komimaal, esimest käokukkumist peeti külviaja algustähiseks, see märkis ka surnute kevadise mälestusaja lõppu.
Seletus, et kägu lõpetab laulu, kui odraokas talle kurku läheb, on rahvusvaheline. Tähtpäevad (vastavalt vanas kalendris – 13 päeva praegusest hiljem) on heinamaarjapäev (2. juuli), veneõigeusu alal iljapäev (eelijapäev, 20. juuli), meist lääne pool 9 päeva enne jakobipäeva (25. juuli). Seejärel saavat kägu kulliks.
Mall Hiiemäe (1937) on rahvaluuleteadlane.