Tekst: MATI LAUR
Leopold von Rankel ja ta kaasaegsetel läks korda esitleda ajalookirjutust kui teadust, mis pühendub mineviku käsitlemisele „nii, kuidas see tegelikult oli“. Siitpeale ei kaheldud ajaloo teadusliku uurimise võimalikkuses. Vaieldi pigem selle üle, kas ajalooteadus peab toetuma loodusteadustega samalaadsele metodoloogiale või käima oma rada.
Ajalugu kui seaduspärasuste jada
Juba 18. sajandil hakati valgustusideedele tuginedes otsima seaduspärasusi ka ajalooprotsessis. Lisainnustust pakkus 19. sajandil alanud loodusteaduste võidukäik ning teadusfilosoofias mõjule pääsenud positivism. Positivismi rajajaks peetav prantsuse filosoof Auguste Comte(1798–1857) esitas teaduste püramiidse klassifikatsiooni, mille alus oli matemaatika, sellest kõrgemal järgnesid astronoomia ja füüsika, seejärel keemia ja bioloogia ning päris tipus ühiskonna arengut uuriv sotsioloogia. Comte’i järgi eristas sotsioloogiat tavapärasest ajalookirjutusest rõhutatud teaduslikkus. Juba 1824. aastal lubas Comte tõestada, et inimühiskonna arengut määravad samasugused seadused nagu kivi langemist – need tuleb vaid avastada. Samamoodi kui loodusteadustes pidi ka ühiskonna ajaloo uurimine põhinema „positiivsetel“ empiirilistel teadmistel ja faktidel ning välistama „metafüüsilised“ spekulatsioonid.
Comte’i seisukoht kogus kiiresti toetajaid. Prantsuse teadusfilosoofi Louis Bourdeau (1824–1900) väitel kahaneks ajalookirjutuse väärtus tühipaljaks nulliks, kui ta õpetaks meile ainult seda, mis toimus möödanikus, ning jätaks meid teadmatusse sellest, mida toob tulevik. Seepärast pole Bourdeau’ järgi vaja tundma õppida suurmeeste tegusid ega juhuslikke sündmusi, vaid uurida seaduspärasusi ja ajaloos korduvaid fakte (faits reguliers).
Klassikalise allikaõpetuse väljaarendajad Charles-Victor Langlois (1863–1929) ja Charles Seignobos (1854–1942) kuulutasid, et peagi saabub aeg, kus kõik allikmaterjalid on kriitiliselt läbi uuritud ning ajaloouurimus ongi tulemuslikult lõpule jõudnud. See aeg ei terendanud kaugel mägede taga, vaid vanemate ajalooperioodide puhul juhtuvat see juba paari põlvkonna pärast, uuema aja kohta võtvat see allikate rohkuse tõttu küll rohkem aega. Muide, ka 1870. aastatel füüsikaõpinguid alustanud Max Plancki (1858–1947) hoiatati, et ta kaotab üksnes aega, sest füüsikas pole peagi enam midagi avastada. Kuna Planck hoiatust kuulda ei võtnud, võlgneme talle kvantfüüsika sünni.
Miski ei sünni juhuslikult
Positivism tõi ajaloouurimisse loodus- ja sotsiaalteaduslikud meetodid ja mõtteviisi. Statistika kasutamine demograafiliste ja majandusprotsesside uurimisel, mida tänapäeval peetakse enesestmõistetavaks, tegi 19. sajandi ajalookirjutuses alles esimesi samme. Gabriel de Tarde (1843–1904), Collège de France filosoofiaprofessor ja Prantsusmaa statistikabüroo juhataja, tõdes raamatus „Les lois de l’imitation“(„Jäljendamise seadused“, 1890), et ühiskonnas toimuvad uuendused levivad jäljendamise teel geomeetrilises progressioonis. Nii jõudvat mood esmalt kuninga lähikonnast õukonda, sealt aadlilossidesse, hargnedes üha edasi, jõudes lõpuks ka tavainimeseni. Tarde’i sõnul ei võimalda statistika neid seaduspärasusi mitte ainult kirjeldada, vaid prognoosida ka tulevikku. Herbert Spencer (1820–1903) võttis Charles Darwini (1809–1882) evolutsiooniteooriast üle käsitluse looduslikust valikust (Spenceril survival of the fittest), kandes selle üle inimühiskonda, püüdes konstrueerida ajaloo arengu seaduspärasusi bioloogiliste kategooriate abil. Eriti soodsa vastuvõtu pälvis Spenceri sotsiaalne darvinism Ameerika Ühendriikides, kus olid kätte jõudnud ettevõtluse tippajad.
Briti ajaloolane Henry Thomas Buckle (1821–1862), kes oli ühtaegu Inglismaa parimaid maletajaid, selgitas kaheköitelises üdini positivismi võtmes kirjutatud teoses „History of Civilization in England“ („Inglismaa tsivilisatsiooni ajalugu“, 1857–1861) kogu ajalookäiku vastuvaidlematute seaduspärasustega, jätmata vähimatki ruumi juhuslikkusele. Buckle’i ajalookäsitluses ei sõltunud üksikisikust mitte midagi. Mitte suurmehed ei määra ajaloo kulgu, väitis Buckle, vaid ajaloo kulg ise tõstab suurmehed esile. Kaasaegsed tituleerisid Buckle’i teadusliku ajalookirjutuse isaks (The Father of Scientific History). Uus ajaloolaste põlvkond vastandus varasemale rahvuslik-romantilisele ajalookirjutusele ning asus viimase esile tõstetud „müüte“ usinalt lammutama.
Ajaloo kulg oleneb loodusest
Senisest enam hakkasid ajaloolased pöörama tähelepanu looduslikele oludele ajalooprotsesside kujundajana. Kliima ja paikkondlike tegurite tähtsust ühiskonna arengus oli rõhutanud juba Montesquieu. 19. sajandi teise poole ajalootekstides käsitleti loodusolusid märksa sügavamalt, sellest kujunes rahvuslike ajalookontseptsioonide telg. Nii selgitas Frederick Jackson Turner(1861–1932) raamatus „The Significance of the Frontier in American History“(„Rajamaa tähendus Ameerika ajaloos“, 1893) Põhja-Ameerika kolonisatsiooni ajalugu selle mandri ainulaadse loodusega. Kui seni oli tavaks käsitleda Ameerika ühiskonna kujunemist kui Briti liberalismi kohalikku jätkuprojekti, siis Turneri järgi ei sündinud Ameerika demokraatia Mayfloweri pardal Inglismaalt Uuele Mandrile purjetanud kolonistide omavahelisest kokkuleppest, vaid kohanemises kohapealsete looduslike tingimustega ning Metsiku Lääne sammsammulises hõlvamises. Just vaba maavalduse olemasolu ning külluslikud loodusvarad olid Turneri arvates olulised tegurid Ameerika ühiskonnale iseloomuliku demokraatia ja individualismi kujunemisel.
Kui Turner seletas looduslike tegurite toel ameeriklaste edulugu, siis Vene ajalookirjutuses teenis loodusoludele viitamine väljavabandamist sajanditepikkusest mahajäämusest. 29-köitelises suurteoses „История России с древнейших времён“ („Venemaa ajalugu vanimast ajast alates“, 1851–1879) põhjendas Sergei Solovjov (1820–1879) Venemaa arengupeetust „erakordsete jõupingutustega“, mida nõudis sealselt rahvalt „Euroopa äärealade hõlvamine kristlikule tsivilisatsioonile“, mida Solovjov kujutas pideva heitlusena metsa ja stepi kui tsiviliseerituse ja barbaarsuse vahel. Vassili Kljutševski (1841–1911), käsitledes varakeskaegse Kiievi riigi kujunemist, seadis kesksele kohale kaubatee „varjaagide juurest kreeklaste manu“ Konstantinoopolisse, mis määras jõgede võrgustikust lähtudes riigi keskpunktiks Kiievi. Kogu Venemaa ajalugu läbivaks teemaks pidas Kljutševski maa koloniseerimist – „Venemaa ajalugu on koloniseeritava maa ajalugu“ – ning piiramatu maaressursi olemasolu.
Positivism versus historism
Saksamaal tõid uued uurimissuunad ja -meetodid kaasa elava diskussiooni ajalookirjutuse eesmärkide üle. Karl Lamprecht(1856–1915), kelle positivistlikus võtmes kirjutatud „Deutsche Geschichte“ („Saksa ajalugu“, 1891–1909) leidis publiku hulgas väga soodsa vastuvõtu, seadis küsimärgi alla kaks Saksa senise ajalookirjutuse juhtmõtet: riigi keskse rolli ning tähelepanu pööramise isikutele ja sündmustele. Lamprechti sõnul oli ajalookirjutuses samamoodi kui loodusteadustes üksikfenomenide kirjeldamise aeg ammu möödas. Kirjeldava poliitilise ajaloo asemel, leidis Lamprecht, tuleb kasutada tüpiseerivaid ja võrdlevaid meetodeid, mis võimaldaksid esitada ajalookäiku seaduspärase arenguna. Lamprechti järgi polnud esmatähtis näidata ajaloo käiku nõnda, „kuidas see tegelikult oli“ (Ranke), vaid selgitada, „kuidas see selliseks kujunes“, pöörates senisest märksa suuremat tähelepanu majandus- ja kultuuriloole. Sellega heitis Lamprecht kinda 19. sajandi kõige loetumale Saksa ajaloolasele Heinrich von Treitschkele (1834–1896), kelle väitel ei olevat ajaloolased võimelised mineviku uurimise põhjal tulevikku ennustama, sest igal pool põrkub ajalooteadus ajalooliste isikute toimingute vastu, mis jäävad seletamatuks ja mõistetamatuks: „Ajalugu teevad suurmehed, nagu Luther, Friedrich Suur ja Bismarck [—] ning miks läheb nii, et just need mehed tõusevad esile – õige mees õigel ajal –, jääb meile, lihtsurelikele, igaveseks mõistatuseks.“
Saksa ajalookirjutuses jäi positivismi mõju märksa tagasihoidlikumaks kui mujal Euroopas. Just Saksamaal kujunes välja positivismi vastassuund – historism, mis rõhutas ajalookäigu ainulaadsust ja kordumatust, mis ei võimalda seda kuidagi allutada seaduspärasusele.
19. sajandi lõpp oli ajajärk, mil ajalookirjutus püüdis end rohkem kui kunagi varem esitleda teaduslikuna, olenemata sellest, kas ajaloolane kaldus positivismi või historismi poole. Suurt tähelepanu pöörati täpsusele ja detailidele, sealhulgas dateeringutele. Enesestmõistetavaks sai viidata allikatele, mida hõlbustas mahukate allikakogumike jätkuv publitseerimine. Märkimisväärselt täiustus editsioonitehnika. Professionaalsed ajaloolased eristusid eelkäijatest ja kaasaja asjaarmastajatest pikaajaliste arhiiviuuringute, allikakriitika valdamise ning valdkonna kirjanduse põhjaliku tundmise poolest.
Ajaloo pidamine teadusdistsipliiniks kujundas arusaama, et professionaalse ajalookirjutuse põhiadressaat ongi ajaloolased ise ning lugejaskond saabki piirduda vaid omaenese tsunftiga. Oht jääda ilma laiemast publikust oli ajalookirjutuse muutuste varjukülg, mis seadis ajaloolaste ette küsimuse „Kuhu edasi?“.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.