Tekst ja fotod: IVAR SIBUL
Tänavuse aasta puu on harilik saar, kes kandis seda tiitlit ka 2007. aastal. Sissejuhatavas artiklis meenutame saare kohta looduses ja metsanduses, vaatleme tema põhilisi vaenlasi ja kasutusvõimalusi. Vahepealse 18 aasta jooksul on Eestisse ilmunud ohtlik saarekahjustaja saaresurm, mille tõttu on meie metsades jäänud saarepuid varasemast märksa vähemaks.
SAAR TAIMESÜSTEMAATIKAS JA MAAILMAS
Saare perekond (Fraxinus) kuulub õlipuuliste sugukonda (Oleaceae), kuhu peale 27 perekonna on arvatud sugukonnale nime andnud õlipuu (Olea) perekond ja veel näiteks perekonnad sirel (Syringa), forsüütia (Forsythia), liguster (Ligustrum), jasmiin (Jasminum) jt. Nendesse perekondadesse kuuluvad nii parasvöötmes kasvavad heitlehised kui ka lähistroopikas ja troopikas levinud igihaljad puud, põõsad ja liaanid.
Saare perekonda kuulub umbkaudu 60 liiki, need on levinud põhjapoolkera paras- ja subtroopilises vöötmes, peamiselt Põhja-Ameerikas ja Aasias. Üksikuid liike võib looduslikult näha Põhja-Aafrikas ja Euroopas.
HARILIKU SAARE LEVIK, ÖKOLOOGIA JA TÄHTSUS METSAS
Harilik saar (Fraxinus exelsior) on meie ainus pärismaine saareliik. Tema areaal kattub suuresti hariliku tamme omaga, ulatudes põhjast Lääne- ja Lõuna-Skandinaaviast ja Lõuna- ja Edela-Soomest kuni Vahemere maadeni, Väike-Aasia ja Iraani põhjaosani ning Kaukaasiani lõunas. Kesk-Euroopa mägipiirkondades kasvab saar kuni 1500 meetri kõrgusel merepinnast. Briti saartel ja Skandinaavias jääb aga leviku kõrguspiir madalamale. Mägedes leidub teda ainult niisketes viljakates orgudes.
Levila põhjapoolsemas osas seltsib harilik saar peamiselt kuuse, arukase, sanglepa ja haavaga, kuid lõuna pool kasvab ta koos tammede, vahtrate, jalakate, pöökide, pärnade ja paplitega. Sageli kasvabki ta üksikult või rühmiti segapuistute koosseisus. Puhtpuistuid moodustab ta harva.
Meil on saar levinud peamiselt salu- ja lodumetsades Lääne-Eestis, eriti Saaremaal puisniitudel, kus ta eelistab lubjarikka viljaka pinnasega kasvukohti (nn lubjasaar). Saart näeb kasvamas ka liikuva põhjaveega jõelammidel (nn luhasaar). Vähem kohtab teda Põhja- ja Kagu-Eestis.
Saarele meeldib huumusrikas, ennekõike liivakas- või lubjakassavine muld ja värske savimaa, samuti niiskemad ja märjemad kasvukohad. Seega on saareosalusega segapuistud Eestis levinud peamiselt viljakates salumetsades naadi ja sõnajala kasvukohatüübis (kkt), aga ka sooviku- (angervaksa ja tarna kkt) ja loometsade (lubikaloo kkt) koosseisus.
Eriti hästi edeneb saar aga kõrvuti kuusega, sest nii kujuneb saarel välja sirgem ja oksavabam tüvi kui ükskõik millise teise puuliigiga koos või üksinda puhtpuistus kasvades. Saareenamusega puistud võtavad Eesti riigimetsades enda alla 0,2% ja erametsades 0,3% (2021).
Viimastel sajanditel saarikute pindala järk-järgult kahanes peamiselt karjatamise, niitmise ja aletamise tõttu. Poole sajandi tagune saare osakaalu lühike kasv on praeguseks sumbunud. Nüüd on saare osatähtsus puistute koosseisus vähenenud peamiselt saaresurma kiire ja pidurdumatu leviku tagajärjel.
Saarikute vähesuse peapõhjus on aga valguslembese saare suur nõudlikkus mullaviljakuse suhtes, samuti kasvuiseärasustest tingitud omadus sirguda segapuistuis koos pehmelehtpuudega. Kuna need kasvavad kiiremini ja on vähem nõudlikud valguse ja ruumi suhtes, jääb saar vananedes rõhutud kaaspuuliigiks.
Saar uueneb hästi seemnest, mistõttu võib vanade puude läheduses näha hulgaliselt kiirekasvulisi saaretõusmeid. Paraku hukkuvad need tiheda alusmetsa all valguspuuduse ja rohttaimede konkurentsi tõttu.
Kuigi saar talub noores eas varju, muutub ta vananedes üha valgusnõudlikumaks. Seepärast tuleks metsa, mille alla on tekkinud saare järelkasv, järk-järgult hõredamaks raiuda. Kuna saar on hiliskülmahell, on vaja noortele puudele pakkuda turvet, sestab tasub teda kultiveerida segus teiste puuliikidega või istutada lehtpuu-uuendusse raiutud koridoridesse. Saarele sobilikele lageraielankidele tuleks saar istutada aga alles siis, kui seal kasvab külma ja ulukite eest noori saaretaimi kaitsev lehtpuuvõsa. Märgadel muldadel uueneb saar pärast raiumist ka kännuvõsust, kuid sellised puud jäävad tavaliselt madalaks ning on lühiealised.
Hariliku saare eluiga küünib umbes 250, mõnikord isegi 350 aastani ning meie pikimate saarepuude kõrgus ulatub 35 (38) meetrini. Juurevõsu saared ei anna, aga saarte juurekava on tihe: peale sammasjuure leidub rohkesti hargnevaid külgjuuri, seetõttu taluvad noored puud hästi ümberistutamist. Hästi arenenud juurestiku tõttu on saared tormi- ja põuakindlad. Samas ei talu harilik saar kuiva tihenenud mulda ja õhusaastet, seepärast ei sobi ta linnahaljastusse. Pealegi kurnab tema tugev juurestik läheduses kasvavaid puid ja põõsaid.
HARILIK SAAR ILUPUUNA
Ehkki saarel on mõni linnapuule sobimatu iseärasus, on harilikku saart ilupuuna kasvatatud nii linna- kui ka maahaljastutel tema kauni väliskuju tõttu. Samuti võib teda näha talude lähedal, kuigi varem arvati, et saarepuu tõmbab ligi äikest. Seetõttu pole ta õuepuuna olnud eriti soositud.
Kõigest hoolimata võib peale hariliku saare põhiliigi meie haljasaladel, aedades ja dendroparkides silmata mitut lehtede ja kasvukuju järgi eristatavat sorti, mis on Eestis üsna külmaõrnad. Tuntuim on võnklike harudega leinapuu ’Pendula’, kelle pikad sirged oksad ripuvad kuni maapinnani. Temast haruldasem on ’Pendula Wentworthii’, kelle rippuvate okste tipud käänduvad veidi ülespoole. Kohata võib veel külmaõrna lihtlehist harilikku saart ’Diversifolia’ ning tema leinavormi ’Diversifolia Pendula’. Mõlemat iseloomustavad suured jämesaagja servaga või nõrgalt hõlmised lihtlehed või vahel ka kolmetised liitlehed.
Kollektsioonaedades näeb kerakujulise võra ja aeglase kasvuga kääbust ’Nana’, kelle lehekesed on märksa väiksemad kui põhiliigi omad. Eelmisest on veelgi haruldasem kuldkollaste noorte võrsete ja rohekaskollase tihekeraja võraga ’Jaspidea’, temaga sarnane, kuid väiksemate lehtedega kiduram ’Aurea’ ning erkkollase lehestiku ja rippuvate kollaste võrsetega ’Aurea Pendula’.
HARILIKU SAARE VÄLIMUS JA FENOLOOGIA
Saare tüvi on sirge, väikese koondega ja hästi laasuv. Võra on piklikmunajas, vanematel puudel ümar. Noorte puude tüvi on rohekashall ja sile. Alates 40. eluaastast hakkab tüvi korbastuma ning vanematel puudel katab tüve tumehallikas korp. Heledate lõvedega rohekashallid ülespoole tõusvad pulkjad võrsed on pungade kohalt lapikud. Pungad on nõgimustad, ladvapungad aga suured ja terava tipuga, munajad. Vastakuti või põikvastakuti paiknevad külgpungad on väiksemad ja ümarad ning hoiduvad võrsest eemale.
Harilik saar lehtib meie puuliikidest kõige hiljem. Varapuhkeva vormi lehepungad lähevad lahti umbes kolm nädalat pärast arukaske ehk siis maikuu keskel, vahetult pärast seda, kui saarel on puhkenud õiepungad. Hiljapuhkeva vormi lehepungad puhkevad mai lõpus või juuni algul. Saare kui külmahella puuliigi varapuhkenud lehti hävitavad sageli kevadised hiliskülmad.
Paaritusulgjad liitlehed koosnevad 7–15 elliptilisest lehekesest, millel on jämesaagjad servad. Lehed varisevad varakult, esimeste öökülmade järel roheliste või rohekaskollastena, juba septembri lõpus või oktoobri algul.
Õisikud arenevad saarel külgpungadest. Tuultolmlevana õitseb saar enne lehtimist, varapuhkevatel puudel aprilli lõpus või mai algul ning hiljapuhkevatel vormidel umbes mai keskel. Tihedalt paiknevad õied moodustavad punakaslillasid õisikuid. Ühed puud kannavad ainult emasõisi, teised isasõisi, kolmandad aga nii emas- kui ka isasõisi, seega võib saart pidada kolmekojaliseks liigiks.
Viljad on saarel nahkja tiivaga pähklikesed, mis valmivad õitsemisaasta sügiseks. Viljad püsivad puul rippuvate pruunide kimpudena kogu talve ning varisevad kevadel.
HARILIK SAAR JA TEMA VAENLASED
Saar pakub kenasti varju liigirohkele metsaelustikule, näiteks vanade puude tüve- ja oksaõõnsustes leiavad pesitsuskoha linnud ning tüve alaosas elutsevad mitut liiki samblad ja samblikud. Ometi leidub sel puul ka surmavaenlasi.
Peale hiliskülmakartlikkuse ei talu harilik saar kuigi hästi talvepakast, seetõttu võib vanade puude tüvedel sageli näha pikisuunas kulgevaid külmalõhesid. Need avavad puutüve patogeenidele. Parkides kasvavaid vanemaid saari kahjustab tihti südamemädanikku põhjustav harilik soomustorik (Cerioporus squamosus). Noorte puude võrseid ja koort himustavad sõralised (põder, hirv, metskits).
Koorevigastustega nooremate puude peamine kahjustaja on saarevähk, kes põhjustab iseloomulikke vähihaavandeid ja mustendavaid lõhesid. Selle vähknakkuse tekitaja on kas bakter Pseudomonas savastanoi var. fraxini või seen Neonectria ditissima.
Kõige ohtlikum saarepuude haigus on saaresurm, kes on viimastel aastakümnetel Euroopas laialdaselt laastamistööd teinud ning toonud kaasa ulatusliku saarepuude suremuse Euroopas, ohustades metsaökosüsteemide stabiilsust. See Aasiast pärit agressiivne seeneliik Hymenoscyphys fraxineus tekitab nooremate puude tüvedel ja vanade puude okstel-võrsetel nekrootilisi laike ja haavandeid, mille tõttu lehed pruunistuvad-mustuvad ja võrsed kärbuvad, puu kasv ja elujõud kustub ning järgneb surm. Paraku tõhusat ravi selle haiguse vastu ei tunta, keskendutakse ennetusmeetmetele ja resistentsete puude aretusele.
Saaresurma nakkuse edasikandjad on saarepuudel elunevad ürasklased. Üsna sage ja tavaline saarepuude putukkahjur on väike-saareürask (Hylesinus fraxini), kes asustab haigeid ja alles kuivanud puid. See ürasklane eelistab õhema koorega nooremaid puid ja vanemate puude oksi. Vähem levinud on suur-saareürask (H. crenatus), kes teeb oma haude surevatele, haigetele või väga vanadele puudele, pidades parimaks paksukoorelist tüveosa. Ürasklastest asustavad saart veel sile saareürask (H. varius) ja karvane saareürask (H. oleiperda, sün H. toranio).
Putukatest ründab saarenoorendikke saare-kilptäi (Pseudochermes fraxini), kes imeb noorte siledakooreliste puukeste tüvedel ja okstel taimemahla. Imedes eritavad putukad puusse sülge, mis ärritab taimekudesid ning tekitab koorele poolkuujaid korbastunud haavandeid. Putukakahjustuse tagajärjel nõrgeneb puu üldseisund, nad muutuvad vastuvõtlikuks teiste haiguste ja kahjurite suhtes, aeglustub noorte puude kasv. Ulatuslikuma kahjustuse korral võivad puud hukkuda.
Aeg-ajalt võib Eestis näha oksa- ehk saaremailast (Zeuzera pyrina), valgete tiibade ja leopardimustriliste tumedate täppidega liblikat. Tema sõrmepikkused kollakad tumedatäpilised röövikud kaevandavad võrsetes ja peenemates okstes ning hiljem ka tüvepuidus. Nende röövikute tõttu oksad kuivavad ja lehed varisevad enneaegu. Mitmetoidulise liigina asustab oksamailane paljusid lehtpuid nii metsas kui ka koduaias.
Mõnikord võib saarte lehtedel kohata tegutsemas väikest hallikasmusta saarekärsakat (Stereonychus fraxini), kelle vastsed ja valmikud mulgustavad lehti, kutsudes esile värvimuutusi ja enneaegset lehevaringut.
Saarelehtedest toituvad ka ilusa metalse smaragdrohelise värvusega saare-salehundlase (Agrilus planipennis) valmikud. Ent korvamatut kahju põhjustavad hoopis tema lülilise kehaga kreemikasvalged vastsed. Need kaevandavad tüvekoore kambiumis looklevaid S-kujulisi käike, millega katkestavad vee ja toitainete liikumise tüves, mistõttu puu hiljem hukkub.
See Ida-Aasiast pärit ohtlik invasiivne mardikas on viimastel kümnenditel teinud suurt kahju Põhja-Ameerikas ning jõudnud ka Euroopasse, kuid Euroopa Liidu riikidesse veel mitte. Selle lülijalgse lähim kolle asub Eesti idapiirist alla saja kilomeetri kaugusel Venemaal Peterburi piirkonnas. Kuivõrd seda putukat on raske tõrjuda, tehakse Eestis ja teistes riikides saare-salehundlase seiret ja rakendatakse teisi ennetusabinõusid.
SAAREPUIT – TUGEV, VASTUPIDAV JA HINNATUD MATERJAL
Ilusa tekstuuriga saarepuit on omadustelt sarnane tammepuiduga: sitke, tihe, kõva, kulumiskindel ning talub löökkoormust. Kuid võrreldes tammepuiduga on ta rabedam, teda saab hästi lõhestada ja painutada. Seetõttu valmistatigi elastsest tugevast saarepuidust lookasid ja reejalaseid, ratta- ja reekodaraid ning rehapulki, rääkimata haamri- ja kirvevartest.
Praegusajal kasutatakse kulumiskindlat, kõva ja kaunist saarepuitu rohkesti spooni ja planguna mööblitööstuses. Väärtuslik saarepuit sobib ka parketiks ja treppideks, samuti siseviimistluseks ning mõne muusikariista ja spordivahendi tootmiseks. Maailma mööbliturul on eriti hinnatud salmilise tekstuuri ja linnusilmamustriga maarjasaarepuit, mida saadakse hariliku saare tüvemuhkudest. Suure kütteväärtuse tõttu tarvitatakse harilikku saart ka küttepuuna.
Koori, seemneid ja lehti pruugitakse meditsiinis, sest nad sisaldavad vitamiine. Koorega pargitakse nahka, lehtedest ja koorest saadakse musta, pruuni ja sinist riidevärvi. Noori tiibvilju võib marineeritult süüa. Lääne-Eestis ja mujalgi Läänemere piirkonnas tehti vanasti noortest võrsetest lehisvihtu lammastele.
1. Musolin, Dmitry L. et al. 2017. Between ash dieback and emerald ash borer: two Asian invaders in Russia and the future of ash in Europe. – Baltic Forestry 23 (1): 316–333.
2. Sibul, Ivar 2007. Saar on tamme noorem vend. – Eesti Loodus 58 (1): 6–11.
3. Sibul, Ivar 2009. Väike puidualbum. OÜ Vali Press, Tartu.
4. Suuroja, Martin 2007. Eesti hiiepuud. OÜ GeoTrail KS, Tallinn.
Ivar Sibul (1972) on metsa- ja putukateadlane, töötab Eesti maaülikoolis.