Tekst ja fotod: OLEV ABNER
Saare (Fraxinus) perekonnas on ligi 60 praegu aktsepteeritud liiki ja suur hulk liike pärineb parasvöötmest. Eestis näeb haljastuses sagedamini vaid Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saart ehk punast saart (F. pennsylvanica) ja rohelist saart (F. pennsylvanica var. subintegerrima, sün. F. lanceolata). Eriti populaarsed olid need saared haljastuses pärast teist maailmasõda. Nende eelis hariliku saare ees on lehtede kuldkollane sügisvärvus.
Pensilvaania saar ja roheline saar eristuvad harilikust saarest eelkõige punga pruuni värvuse (harilikul saarel on punga mustad) ja keskmiselt väiksema lehekeste hulga poolest: enamasti seitse, harvem üheksa lehekest (harilikul saarel on neid üldjuhul üheksa kuni üksteist). Lehekesed kinnituvad lehe teljele lühikese, ühe- kuni kaheksamillimeetrise rootsu abil. Õisikud tekivad nii harilikul saarel kui ka pensilvaania ja rohelisel saarel külgpungadest, kuid erinevalt harikust saarest, kelle õisikud võivad olla emas-, isas- ja ka kahesuguliste õitega, on pensilvaania ja rohelisel saare õisikud alati kas emas- või isasõisikutega. Nad on tuultolmlejad. Viljad on pensilvaania ja rohelisel saarel läbilõikes ümarad (harilikul saarel lamendunud).
Pensilvaania saarele on omased karvased võrsed ja leherootsud, aga rohelise saare võrsed ja leheroots on paljad (karvadeta). Kasvukujult on nii pensilvaania kui ka rohelise saare võra lagedal munajas kuni laimunajas, kuid tihedalt kokku istutatuna laasuvad puud alt kiiresti ja võra kuju muutub ebaühtlaseks. Huvitavad on pensilvaania saare erisuguse lehevärvusega sordid: kollaselaiguliste lehtedega ’Aucubaefolia’ ja kollakasvalge leheservaga ’Variegata’.
Kollektsiooniaedades, dendraariumides ja botaanikaaedades kohtab veel teisigi saari. Sagedamini näeb Hiina kirdeosast, Koreast, Venemaa Kaug-Idast ja Jaapanist pärit nokjat saart (F. chinensis var. rhynchophylla, sün. F. rhynchophylla), kes eristub eespool nimetatutest okste ja külgharude tippu tekkivate õisikute poolest. Õisikud on laiuvad ja õied õisikus alati ühesugulised: taimed on selgelt eristunud emas- ja isastaimedeks. Õites on olemas küll tupplehed, kuid kroonlehed puuduvad. Õitseb koos lehtimisega, on tuultolmleja. Viljad läbilõikes ümarad. Lehtedel leidub enamasti viis kuni seitse lehekest, need on alt ja lehe telg lehekeste juures karvased. Lehekese kinnitumise kohal paikneb pikemate karvakeste kimp. Pungad on pruunide soomustega. Osal asurkonnast on huvitav lillakaspruun lehtede sügisvärvus.
Eestis on ikka ja jälle üritatud kasvatada Euroopa lõuna- ja kaguosast, Väike-Aasiast ja Kaukaasiast pärinevat õissaart (F. ornus). Liik on silma paistnud eri teisendite talvekindlusega. Suur osa taimi on karmidel talvedel hävinud. Suurem edu võib õissaart oodata Lääne-Eesti saartel. Ka õissaarel tekivad õisikud okste ja külgharude tippudesse, õites on aga olemas nii tupp- kui kroonlehed. Kroonlehed on küll kitsad, aga silmapaistvad, valkjad. Õied pn kahesugulised ka lõhnavad; tolmlevad putukate abil. Nektar õites puudub. Lehekesi on enamasti seitse, lehe telg paljas ja lehekeste kinnitumise kohas puudub karvakeste kimp. Viljad läbilõikes ellipsoidjad. Katsetatud on ka õissaare Lõuna-Itaaliast ja Balkanilt pärit teisendit rotundifolia, kelle lehekesed on ümar-äraspidimunajad, kuid ka selle teisendi talvekindlus ei ole osutunud suuresti erinevaks mõne tüüpteisendi variandi omast.
Mõnes kollektsioonis on olemas ka Venemaa Kaug-Idast, Koreast, Kirde-Hiinast ja Jaapanist pärit mandžuuria saar (F. mandshurica). See on lähedane harilikule saarele, ent erineb tihedalt pruunikakarvase lehetelje ja mõnevõrra väiksema lehekeste arvu poolest (7–11). Võrsed võivad olla ümarad kuni nõrgalt neljakandilised. Mandžuuria saar kannatab varajase puhkejana Eestis hiliskülmade all.
Haljastuses tasub katsetada Põhja-Ameerika idaosast pärit ameerika saart (F. americana). Kaugelt vaadates võra kujult üsna sarnane liik pensilvaania saarega, kuid lähemalt vaadates on lehekesed alt vahatäpikestega (vaatle luubiga), võrsed paljad nagu rohelisel saarel, lehearm kaarjas ja ulatub punga külgedeni (pensilvaania saarel lehearm on laiem, tihti kilpjas ja jääb punga alla). Osa isendeid on ameerika saarel huvitava lillaka sügisvärvusega. Välja on valitud nii isesuguse kasvukuju ja lehestiku sügisvärvusega sorte.
Teise Põhja-Ameerika idaosast pärit liigi musta saare (F. nigra) kasvatamise kogemused Eestis on üsna väikesed. Tallinnas kannatab ta aeg-ajalt hiliskülmade all. Must saar on lähedane hariliku saarega, kuid nagu mandžuuria saargi tihedalt pruunikakarvase leheteljega. Harilikul saarel ja mandžuuria saarel on tipupunga all, tihti kõrvalgi, ülemine külgpungade paar, ent mustal saarel asetseb ülemine külgpungapaar tipupungast selgelt allpool. Enamikul saartel on tugevad võrsed läbilõikes tihti elliptilised (sõrme all justkui kahelt vastasküljelt kokku surutud), aga mustal saarel läbilõikes ümarad. Musta saare lehed lõhnavad hõõrumisel samamoodi kui musta leedri omad.
Veelgi vähem on Põhja-Ameerika lääneosast pärit oregoni saare (F. latifolia) ja Põhja-Ameerika keskosast pärit neljatahulise saare ehk sinise saare (F. quadrangulata) kasvatamise kogemused. Oregoni saar sarnaneb pensilvaania saarega, kuid liigi lehekesed jäävad sügiseni pealt karvaseks, lehekesed kinnituvad lehe teljele istuvalt või lühikese ühe- kuni kahemillimeetrise rootsuga.
Neljatahulise saare tunneb ära teravalt neljakandiliste võrsete järgi, mis võivad olla ka tiivulised, võrsed on paljad (karvadeta). Õied on kahesugulised, aga taimed ühekojalised. Viljad lamendunud. Lehekesi on seitse kuni üksteist, nad kitsad ja pikalt teritunud tipuga.
Kesk-Aasiast pärit jõgisaar (F. sogdiana) kannatab talvepakase ja hiliskülma käes. Ta kuulub hariliku saarega samasse sektsiooni, aga eristub pika rootsuga (4–12 mm) lehekeste poolest. Pungad on pruunid, võrsed lapikud. Lehekesed varieeruvad kujult: leidub nii ümarate lehtede kui ka kitsassüstjate lehtedega päritolusid?/teisendeid?. Ka lehe telg võib olla nii ümar kui ka kitsaste tiivakestega.
Olev Abner (1966) on dendroloog.