Tekst: KADRI ERIT, MARIKA KOSE
Üks sooturismi osa on räätsamatkad. Jalanõu alla kinnitatavate räätsadega on rabapinnasel mugavam liikuda ning pääseb sinna, kuhu muidu kõndides ei saa minna. Ent räätsaretkedel võivad olla ka omad ohud looduskeskkonnale. Nende kahjude ennetuseks on koostatud räätsamatkade hea tava.
Sood on ajalooliselt olnud Eesti inimestele tähtsad marjamaad: tavapäraselt käidi suviti murakal ja sügiseti jõhvikal. Praegusajal ei ole enam otsest vajadust marju varuda, marjakorjamine on paljudele pigem puhkus või rekreatiivne tegevus, kus saagist olulisem on viibida värskes õhus ja nautida looduse ilu.
Üha kõrgemalt on hakatud hindama ajaveetmismooduseid, mis toovad argiellu vaheldust. On hea nentida, et Eestis on rajatud hulk rabamatkaradu laudteede ja vaatetornidega. Nendest on saanud armastatud paigad, kus aktiivselt aega veeta. Ühtlasi on tulnud juurde matkakorraldajaid, kes pakuvad huvilistele mitmesuguseid tegevusi, mis lubavad soomaastikega põhjalikumalt tutvuda ja seiklusi kogeda. Rabades korraldatakse õppeprogramme, jalgsimatku ja aerulauamatku; rabalaukas ujutakse, talvel uisutatakse. Kõige levinumad on aga räätsamatkad.
Eestis on aegade vältel kasutatud räätsasid abivahendina, millega sai soodes liikuda aasta ringi. Vanasti vooliti neid (võre)taldu laudadest või punuti vitstest. Räätsadega saab kõnnipinna muuta laiemaks ega vaju läbi pinnase, nõnda on pehmel või märjal alal hõlpsam liikuda. Räätsasid on pandud jala otsa isegi hobustele. Mitmel pool on neid kutsutud padinateks.
Tänapäeval saadaolevad räätsad on disainitud eelkõige jääl ja lumel liikumiseks, kuid neid kasutatakse ka lumeta ajal. Samas tuleb jälgida, et rabamatka räätsadel ei oleks teravaid ega sakilisi servi. Need on võimalik ise tasasemaks viilida. Samuti tuleb eemaldada kõik teravad metallogad ja -küünised, et pinnas, samblad ja teised taimed ei saaks kahjustada.
Räätsamatkad koguvad populaarsust
Eestis on räätsaretked muutunud aina menukamaks, siinne omapära on lumevabal ajal korraldatud matkad eelkõige rabadesse. Mujal maailmas on see tegevus valdavalt talvine: kui maas on paks lumi ja/või olud jäised.
Meil on palju räätsamatkade korraldajaid, kelle hulgas ei ole üksnes matkakorraldusettevõtted. Näiteks teevad selliseid retki noortekeskused, mittetulundusühingud, looduskeskused, skaudid jt. Väga levinud on kombineeritud matk, kus osa maast läbitakse jalgsi mööda laud- või metsateid kuni raba lagedama osani ja siis liigutakse edasi räätsadega.
Räätsamatka sihtkoha valikul saab oluliseks laudtee ning muu taristu olemasolu, näiteks parkla, käimla või puhkekohad: need võimaldavad mugavamalt matkata. Ligipääsetavuse ja läheduse tõttu käiakse mõnes kohas rohkem kui mujal – palju määrab kaugus Tallinnast või mõnest teisest linnast ning asjaolu, kui lähedale pääseb sõidukiga.
Eelkõige valitakse sihtkoht siiski looduskoosluse ja selle eripära järgi. Tihti on tõmbenumbriks laukad, mõni rabasaar, kultuuriväärtusega või ajalooliselt huvitav koht, metsavendade punkrid jms. Mõistagi on rabakooslus tervikuna see väärtus, mida tullakse vaatama ja kogema. Enamjaolt suundutakse räätsamatkale mõnele kaitsealale, kus on säilinud kaunid ja puutumata rabad, ent üksikuid huviväärseid paiku leidub ka väljaspool kaitsealasid (vt ka kaarti).
Hariv ja eriline
Räätsamatka põhisisu seisneb aktiivses looduses viibimises ja loodushariduses. Seejuures saab loodusharidust pakkuda mitmel tasemel, näiteks tutvuda maastike või liikidega, võtta vaatluse alla üldised loodusprotsessid või inimtekkelised muutused (nt kuivendus) ja niimoodi tutvustada looduskaitse tähtsust laiemalt.
Peale haridusliku väärtuse kätkeb räätsamatk pisut ka ekstreemsust või erilisust, kuna tegevus on sageli osalejale uus ja ainulaadne ning jätab kustumatud mälestused liikumisest rabas, kus kohati kõnnitakse peaaegu vee peal.
Tavaliselt korraldatakse kuni kaks tundi vältavaid retki, selle ajaga saab enamik matkalisi soovitud elamuse kätte. Matkakorraldajate sõnul soovitakse üle kolme tunni kestvaid retki harva, kehalise katsumuse asemel otsitakse pigem emotsiooni.
Turismiturunduses on räätsamatkad olulisel kohal, see on üks peamistest soovituslikest loodusturismi tegevustest ka välisturistidele.
Matkale hea tava järgi!
Agar tegutsemine õrnas koosluses võib kiiresti tekitada pöördumatuid kahjusid, mistõttu tuleb toimida hoolivalt ning vältida kahjude teket. Sel eesmärgil on Eesti matkakorraldajad koos keskkonnaameti ning maaülikooli teadlastega koostanud räätsamatkamise hea tava. See kätkeb väärtusi ja põhimõtteid, mille põhjal saab hinnata matkakorraldaja teenuse kvaliteeti. Järgides head tava, panustame valdkonna kestlikku arengusse ning hoiame räätsamatkamise traditsiooni.
Eesti rabad on kõik ilusad, ei tihka neist ühtegi eraldi esile tõsta. Seevastu soovitame minna retkele matkajuhiga, kes järgib räätsamatkamise head tava. Selline matk on turvalisem ja loodushoidlikum, üksiti saate toredaid teadmisi.
Räätsamatkamise hea tava
- Räätsamatk kannab loodushariduslikku ja -hoidlikku sisu, annab selgitusi soodest, Eesti loodusest ja kultuuripärandist. Loodusharidus on kaitsealade tegevuse tähtis osa, kestlik turism kaitsealadel edendab looduskaitset. Üha linnastuvas nüüdismaailmas on peale loodusest rääkimise oluline ise loodust näha ja kogeda. Mida kaugemaks inimesed loodusest jäävad, seda keerulisem on rääkida keskkonnahoiust ja -probleemidest. Seega on matkakorraldajatel võimalik muuta retkeliste suhtumist looduskeskkonnasse.
- Räätsamatka kavandades selgitan varem välja minu valitud ala looduskaitseväärtused ja piirangud ning lähtun nendest ja kooskõlastan keskkonnaametiga oma tegevuspiirkonna. Kuna räätsamatku korraldatakse valdavalt kaitsealadel, on tähtis tutvuda piirkonna ja selle piirangutega, teha selgeks liikumispiirangu alad ja ajad ning tegevused, mis vajavad kooskõlastust. Põhiline on pidada silmas, et looduses liikudes ei rikutaks ega häiritaks sealseid loodusväärtusi.
- Lumeta ajal kasutan soodes liikudes nn kassideta räätsasid. Tänapäeval toodetud räätsad on mõeldud eelkõige lumiste olude tarbeks, mistõttu on neil all nagad, naelad või küünised, mis aitavad libedal pinnal paremini püsida. Eestis tehakse enamjagu räätsamatku lumeta ajal, kui teravate servade ja nagadega räätsad ei ole kohased: need kahjustavad ja lõhuvad õrna rabapinnast ja taimi.
- Kaitsealustes soodes ei liigu räätsadega jüripäevast jaanipäevani (23.04–24.06), välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul. Üle kümne aasta tagasi Soomaa ettevõtjate algatatud räätsarahu on eelkõige seotud lindude pesitsusajaga. Laudteest ja muust taristust kaugemale sattudes võidakse häirida lindude pesitsemist. Samuti laseb räätsarahu pinnasel taastuda.
- Räätsadega soos matkates liigutakse külastustaristult soosse hajutatult, et vältida taristu ümbruses eristatavate pinnasekahjustuste teket. Eesmärk on hoida ära pinnasekahju ning tugevalt sisse tallatud radu, mis riivavad silma ja vähendavad elamusi puutumata kooslusest.
- Oskan tähele panna rabas liikumisel tekkivaid jälgi ning valida sobivaid teekondi, et neid jälgi vähendada. Vajaduse korral jätan vahe-aastad, et pinnas saaks taastuda. Oluline on matkateekonna pinnast pidevalt silmaga hinnata ja kulgeda mõnel aastal teist marsruuti pidi või liikuda hajutatult, mis väldib märgatavatepinnasekahjustuste teket.
- Looduses käies hoian oma jalajälje minimaalse ja eelistan liikuda väikestes rühmades. Matkakorraldajal tuleb läbi mõelda, kui suured rühmad on otstarbekad ja mõistlikud. Olulisim on lähtuda põhimõttest, et kõik ei astu ühes jäljes. Soovitatav on liikuda väiksemate rühmadena ja hajutatult: nii ei tallata pinnast ülemäära.
- Hea tavaga liitunud matkajuhi retkede järel jääb raba puhtam kui enne: matka kestel korjatakse prügi jm võõrkehad kokku. See on samuti osa loodusharidusest, eeskujust ja väärtustest.
- Hea tavaga liituja on osalenud vastaval koolitusel. Seda korraldab Eesti maaülikool ja see on mõeldud matku korraldavatele ettevõtetele.
Kadri Erit (1989) on rekreatsiooniökoloog, Eesti maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli nooremteadur.
Marika Kose (1971) on taimeökoloog, Eesti maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli lektor.