Tekst: MEELI MESIPUU, fotod: Jüri Metssalu
Puisniitudest on pärast taasiseseisvumist saanud üks Eesti sümboleid. 20. sajandi esimesel poolel katsid puisniidud ja -karjamaad hajusalt ligikaudu viiendiku Eesti maismaast ning olid inimeste igapäevaeluga väga tihedalt seotud, ent mingit erilist tähendust toona vaevalt tajuti [3].
Praeguseks on puisniitude pindala tuhat korda vähenenud: niidetavaid alasid on jäänud alla 1500 hektari. Maastikus hoomatavaid, kuid järk-järgult hävivaid puisniite on säilinud ligikaudu 6500 hektaril [1].
Aina vähemaks jääb inimesi, kes on ise pärandniitudel käsitsi heina teinud. Hääbumas on puisniitude vaimne kultuuripärand ehk põlvest põlve edasi antud teadmised, tavad, oskused ja nendega seotud tööriistad, mis on kujundanud kooslused, mida tänapäeval kõrgelt hindame liigirikkuse ja maastikuilu tõttu [5].
PUISNIITUDE VAIMNE PÄRAND
Puisniitude vaimse kultuuripärandi uuring kuulub projekti WOODMEADOWLIFE „Puisniitude taastamine ja jätkusuutliku majandamise edendamine Eestis ja Lätis“ (LIFE20 NAT/EE/000074) toetatud tegevuste hulka. Projekti juhtpartner on keskkonnaamet; uuringut koordineeris 2023.–2024. aastal pärandkoosluste kaitse ühing.
Arhiivitöö ja intervjuud tegi Jüri Metssalu (Eesti kohapärimuse keskus). Siht oli täpsustada, millised vajadused, tööviis ja suhtumine on puisniite kujundanud ning alles hoidnud. Projekti vältel polnud mõeldav võtta vaatluse alla kõiki puisniite, seetõttu keskenduti kümmekonnale alale, mis on paremini säilinud ja osalt ka UNESCO kultuuripärandi ootenimekirjas (# 1).
Mäluasutuste materjalide põhjal selgus, et kohakeskset pärimust projekti uurimisalade kohta on talletatud vähe [4]. Pärimuslik teave kogunes eelkõige intervjuudest, mille helifailid ja nimestikud on hoiul Eesti kirjandusmuuseumis. Valik uurimisaladega seotud lugusid on kantud maa-ameti kohapärimuse kaardirakendusse, mis on kõigile huvilistele internetis kättesaadav [2].