Martin Malve
2020. aastal avastati otse Sillamäe südamest Kesk tänava uuendamise käigus seniteadmata varauusaegne külakalmistu. Ligi kaks kuud väldanud arheoloogilistel päästekaevamistel leiti 118 matust. Valdavalt olid surnud sängitatud üksikhaudadesse, kuid leidus ka mitmikhaudu. Neist üht huvitavamat ühismatust vaatame lähemalt.
Samasse hauda olid eraldi laudkirstudes sängitatud 30–40-aastane mees ja 17–25-aastane naine. Ühine matmine viitab asjaolule, et ilmselt olid nad hukkunud küllaltki väikese vahega või lausa ühel ajal. Surnud lebasid puusärkides selili, kristliku kombe kohaselt peaga läände. Mõlema skeleti puhastamisel leiti mitu eset. Naise parema käelaba keskmises sõrmes oli kaks pitsatsõrmust ja paremas kõrvas rõngas. Mehe matusest avastati rauast kaheosaline vööhaak, mis tõenäoliselt pärines vöörihma küljest.
Peale selle, et surnud olid maetud ühte hauda, jagasid nad ka sama saatust: mõlemad olid hukkunud vägivalla tõttu. Luuanalüüsi käigus tuvastati nii mehe kui ka naise koljul surmaaegsed vigastused. Luudel oli pikad, sirged ja kitsad lõiked, mis on omased õhukese teraga relvale (nt mõõgale). Mehe kolju vasakult küljelt leiti kolm paranemata terariistahaava. Löögid olid tabanud peamiselt ajukoljut, kuid ka näoosa. Kõik vigastused olid läbivad, tera oli tunginud koljuõõnde. Mees oli surnud saadud vigastustesse. Haavade asukoht kolju vasakul küljel viitab sellele, et tõenäoliselt oli kallaletungija paremakäeline ning rünnanud silmast silma. Lõikejälgede tekke täpset järjekorda ei ole võimalik hinnata, kuid iga hoop oli fataalne, ja otsustades nende rohkuse järgi, oli ründaja või ründajate soov mees kindla peale tappa. Naist oli tabanud kaks hoopi, mõlemad surmaaegsed vigastused jäid ajukolju vasaku kiiruluu kuklaossa. Lõikejäljed olid teineteisega paralleelsed ja nende asukoht viitab sellele, et ohvrit rünnati selja tagant või külje pealt. Kuigi traumad ei olnud koljuluid läbivad, suri naine saadud vigastustesse. Seda kinnitab asjaolu, et luudel ei ole paranemisjälgi. Võimalik, et mõlemal surnukehal oli ka muid, vaid pehmet kude tabanud haavu, mis jäävad skeletimaterjalis paraku nähtamatuks.
Mehe (nr 15) ja naise (nr 16) kaksikmatus Sillamäe külakalmistul. LISETTE REINVARS
Surmaaegsed haavad täiskasvanud mehe kolju vasakul poolel. LISETTE REINVARS
Terariistavigastused noore naise kolju selgmises osas. LINDA VILUMETS
Surnud sängitasid ühisesse hauda tõenäoliselt omaksed või tuttavad, mida näitab surnute korrapärane hauda asetatus. Naise juurest leitud sõrmused aitavad määrata umbkaudset matmisaega: suure tõenäosusega pärineb haud 16. sajandi teisest poolest või 17. sajandi esimesest poolest. Mõlemal luustikul leiduvad lõikehaavad ei jäta kahtlust, et maetud olid surnud vägivaldsel teel. Vigastuste arvukus ja asukohad koljul viitavad üheselt külmaverelisele tapatööle. Kõnealust ajajärku iseloomustab ebastabiilsus, rohked konfliktid ja eelkõige Liivimaa sõda (1558–1583), mis armutult maad laastas. Ajastule olid iseloomulikud ka lõputud röövretked, mille all kannatas põhiliselt kohalik maarahvas. Mees ja naine võisid hukkuda ühes nendest sündmustest, või siis hoopis mõnes väiksemas, lokaalses konfliktis. Kindlasti annavad vana DNA uuringud tulevikus täpsemat teavet maetute päritolu ja sugulussidemete kohta.
Martin Malve (1984) on Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna osteoarheoloog ja genoomika instituudi vana DNA uurimise spetsialist bioarheoloogia alal.