Mati Laur
1939. aastal puhkenud teine maailmasõda ei muutnud üksnes riigipiire. Raudne eesriie, mis varem oli eraldanud kommunistlikku Venemaad ülejäänud Euroopast, nihkus nüüd otse Euroopa südamesse, jagades nii õhtumaa kui ka selle ajalookirjutuse peaaegu pooleks sajandiks kaheks vastandleeriks. Venemaale ja tema allutatud Ida-Euroopale saabusid kommunistliku diktatuuri kõige süngemad aastad. Kuni Stalini viimaste hingetõmmeteni täitis ajalookirjutus võimu tellimusi.
1950. aastate teisel poolel alanud lühike sulaaeg tõi vabamaid tuuli. Kuigi ajalookirjutus tervikuna jäi kommunistliku režiimi lõpuni range kontrolli alla, leidus ka Ida-Euroopas, sealhulgas okupeeritud Eestis, ajaloolasi, kes suutsid propagandast üle olla ning võimaluse korral jälgida ja järgida arenguid vabas maailmas.
Ka ajalugu saab mõõta
Vastukaaluks propagandistlikule ajalookirjutusele idas rõhutati läänes ajaloouurimise teaduslikku külge, mis mahtus ühte lainesse sõjajärgse neopositivismi võidukäiguga. Ajaloolaste tähelepanu koondus seriaalsetele allikatele, mis võimaldasid ajalooprotsessi kirjeldada ja selgitada kvantitatiivsete näitajate abil. Käibele tulid mõisted histoire sérielle ja kliomeetrika – mõõdetav ajalugu. Selle rajaja Ernest Labrousse (1895–1988) uuris 18. sajandi Prantsusmaa hindade kõikumist, hinnates selle mõju sotsiaalsete kihtide käitumisele 1789. aastal alanud revolutsiooni eel ja ajal. Usinalt kasutati kliomeetrikat ajaloolise demograafia vallas. Louis Henry (1911–1991) uuris Prantsusmaa rahvaarvu dünaamikat 17.–19. sajandil ning töötas välja metoodika, mis võimaldas täita tühimikke demograafilistes allikates. Mahuka arhiivimaterjali läbitöötamine kummutas mitu senist arusaama. Selgus, et suurperede asemel valdasid varauusaegses Euroopas vanematest ja lastest koosnevad perekonnad, nii meeste kui ka naiste esmaabiellumise keskmine vanus osutus seniarvatust märksa hilisemaks, samuti näitasid uurimistulemused, et sündimusel on rahvastikuprotsessides kaalukam osa kui seni esmatähtsaks peetud suremuse näitajatel.
Kliomeetrikat võidi kasutada ka selliste teemade uurimisel, millel pealtnäha polnud mingit seost arvuliselt mõõdetava andmestikuga. Nii uuris Michel Vovelle (1933–2018) usulist vagadust 18. sajandi Prantsusmaal ning töötas läbi üle 20 000 testamendi, lugedes kokku nendes märgitud küünlad, mis lahkunu soovil tuli kiriklikel leinamissadel süüdata. Testamentide põhjal koostas Vovelle graafiku küünalde kogukaalu muutumisest ajas, näidates nii puust ja punaselt religiooni taandumist ja ühiskonna üha süvenevat ilmalikustumist revolutsioonieelsel Prantsusmaal.
1960. ja 1970. aastad kujunesid sotsiaalajaloo kuldajastuks. Hakati avaldama just seda uurimissuunda kajastavaid ajakirju: „Geschichte und Gesellschaft“ Lääne-Saksamaal, „Social Science History“ Ameerika Ühendriikides, „Social History“ Inglismaal. Nendes ilmunud artikleid illustreerivaid tabeleid, skeeme, diagramme ja matemaatilisi valemeid suutsid mõista vaid asjatundjad. Just sotsiaalajalugu peeti „päris teaduslikuks“ ajalooks. Nagu märkis briti ajaloolane Edward Carr (1892–1982): Rubico jõge on ületanud miljonid inimesed, ajaloolaste tähelepanu oli seni pälvinud aga vaid üks neist – Julius Caesar. Sotsiaalajalugu pidi aitama seda vajakajäämist kõrvaldada ning pöörama tähelepanu laiematele rahvakihtidele, kui seda oli jaksanud senine ajalookirjutus.
Kuigi Rubico jõge on ületanud miljonid inimesed, on ajaloolaste tähelepanu pälvinud vaid üks neist – Julius Caesar. Nii on 49. aastal eKr toimunut kujutanud Prantsuse kunstnik Jean Fouquet (ca 1420–1481). LOUVRE MUSEUM / WIKIPEDIA
Tabelite ja graafikutega ajaloomüütide vastu
Arvestades töömahukust, mida kliomeetrilised projektid nõudsid, oodati neilt rohkemat kui ainuüksi kinnitust või täpsustust senises ajalookirjutuses juurdunud arusaamade kohta. Üheks müütide lõhkumise näiteks kujunes uurimus raudteede tähtsusest Ameerika ühiskonna arengus 19. sajandil. Uurimuse autorid Robert Fogel (1926–2013) ja Douglass North (1920–2015) seadsid eesmärgi välja selgitada, kuidas sealne ühiskond oleks arenenud juhul, kui raudteid ei oleks ehitatud ja nende asemel rajatud hoopis laevatatavaid kanaleid ning arendatud jõetransporti. Ökonomeetrilise võrdluse tulemusel jõudsid Fogel ja North raamatus „Railroads and American Economic Growth“ („Raudteed ja Ameerika majanduskasv“, 1964) järeldusele, et raudteede tähendust on üle hinnatud. Võrreldes teiste ühendusteedega lisasid raudteed 19. sajandi lõpuks rahvuslikule koguproduktile vaid mõne protsendi. 1993. aastal pälvisid Fogel ja North Nobeli majandusauhinna.
Robert Fogel ja Douglass North väitsid, et raudteede tähtsust Ameerika 19. sajandi eduloos on tublisti üle hinnatud. 1880. aasta paiku tehtud foto Californias ülemandriraudtee Cape Horni lõigul sõitvast rongist. CARLETON WATKINS / NATIONAL LIBRARY OF WALES / WIKIPEDIA
Veel enne seda võtsid Robert Fogel (1926–2013) ja Stanley Engerman (1936–2023) ette raudteedest märksa delikaatsema teema, käsitledes orjandust Ameerika kodusõjaeelsetes lõunaosariikides („Time on the Cross: The Economics of American Negro Slavery“, 1974). Nad väitsid, et orjandus ei olnud majanduslikult sugugi ebaefektiivne ning võimaldas orjadele põhjaosariikide vaba tööjõuga võrreldes kõrgema elustandardi ning seda valgetest lühema tööajaga. Et raamatu ilmumine langes ajale, kui rassisuhted Ühendriikides olid taas pingestunud, sattusid autorid ja nende seisukohad rünnakute alla. Debatid pole lõplikult raugenud praegusajalgi.
Arnold Toynbee „Uurimus ajaloost“
Uue moodsa sotsiaalajaloo kõrval ei kadunud kuhugi narratiivsemad ajalookäsitlused, mille hulgast paistis nii mahukuse kui ka käsitluse laiahaardelisuse poolest silma Arnold Toynbee (1889–1975) 12-köiteline suurteos „A Study of History“ („Uurimus ajaloost“, 1934–1961). 2003. aastal ilmunud eestikeelne 960-leheküljeline tõlge hõlmab väikest osa sellest ning tugineb David Somervelli 1960. aastal avaldatud esimese kümne köite kokkuvõttele, mis oli 1972. aastal antud uuesti välja Toynbee paranduste ja täiendustega.
Toynbee eristas inimkonna ajaloos üle 30 tsivilisatsiooni, peale selle „veel mõned, millest ei saanud asja“. Erinevalt Oswald Spenglerist, kellega Toynbeed sageli kõrvutatakse, toimivad Toynbee tsivilisatsioonid samal ajal, sulanduvad kokku või lahknevad tütartsivilisatsioonideks.
Toynbee pakkus mitu seadust, kuidas tsivilisatsioonid tekivad, arenevad ja langevad. Tsivilisatsiooni tekkeks loob eelduse väljakutse ja sellele antud edukas vastus (challenge and response). Selleks võis olla kohanemine keskkonna väljakutsetega, nagu see toimus Egiptuse tsivilisatsiooni kujunemisel Niiluse orus. Samalaadsetes keskkonnaoludes kujunesid inimkultuurid Tigrise ja Eufrati ning Induse alamjooksu orgudes. Samas, nagu toonitab Toynbee, ei leidnud keskkonna väljakutsed kõikjal uute tsivilisatsioonide tekkimiseks küllaldast vastust. Toynbee toob näiteks Rio Grande ja Colorado oru, kus loodusolud olid eelnimetatutega sarnased, varaseid tsivilisatsioone seal aga ei kujunenud. Väljakutseks võib Toynbee järgi olla ka välisagressioon, nagu pärslaste kallaletung Ateenale: eduka vastusena tõi see kaasa Ateena polise õitsengu. Toynbee järgi võib väljakutsele anda vastuse ka ühiskonna loominguline vähemus. Tsivilisatsiooni kasv ja areng ajendavad murdumispunkti (breakdown), kus nimetatud vähemus muutub valitsevaks klassiks, loomingulisus asendub mineviku kopeerimisega, valitsevate klasside vastu tõusevad esmalt „sisemised barbarid“ – proletariaat –, millele järgneb ühiskonna lagunemine, mis toob kaasa „väliste barbarite“ kallaletungi ja tsivilisatsiooni kokkuvarisemise.
Illustratsioon Arnold Toynbee raamatust „A Study of History“. Toynbee siht oli välja murda senisest Euroopa-kesksest ajalookäsitlusest. Pilt kujutab lord Macartney saatkonna kohtumist Hiina keisri Qianlongiga 1793. aastal. Parempoolne poiss on üheteistkümneaastane George Staunton, kes avaldas keisrile muljet oma hiina keele oskusega. Et britid ei soovinud keisri ees maani kummardada, jäi soovitud kaubandusleping hiinlastega sõlmimata. WIKIPEDIA
Toynbee ei reastanud kultuure hierarhiatesse. Mõne tsivilisatsiooni areng võis jääda seisma, nagu Toynbee järgi juhtus polüneeslaste või eskimotega, kes ometi on suutnud omal viisil toime tulla ja kohaneda keskmisest märksa raskemate loodusoludega. Euroopa tsivilisatsiooni ei pidanud Toynbee ei keskseks ega erandlikuks, ka ei oodanud Toynbee järgi õhtumaad lähiajal vältimatu hukk. Toynbee esitatud tsivilisatsioonide arengu seaduspärad ei olnud deterministlikud. „Ma usun, et inimesed on vabad tegema valikuid, mis pole üksnes vabad, vaid ka tõhusad“, oli ta veendunud. Toynbee „Uurimus ajaloost“ on jäänud viimaseks suureks universaalajaloo käsitluseks. Hoolimata paremast loetavusest ja süstematiseeritusest jäi Toynbee oma mõjukuselt alla Spengleri omaaegsele kuulsusele. Aeg oli muutunud ning ajalookirjutuse ees seisid uued väljakutsed, mis ootasid teist laadi vastuseid.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.