Eesti on väike, inimesi on vähe ja riik peab olema väga nutikas. Kuidas seda saavutada? Tehisaru treenimisest, mullu tööd alustanud tehisintellekti tippkeskusest ja üliõpilaste kodutöödest ChatGPT ajastul on tehisintellekti professori Meelis Kulliga vestelnud Piret Pappel.
MEELIS KULL
❚ Sündinud 21. veebruaril 1980 Tartus.
❚ 1998 lõpetas Tartu Miina Härma gümnaasiumi.
❚ 2002 sai Tartu ülikoolis informaatika bakalaureusekraadi, 2004 magistrikraadi informaatikas.
❚ 2011 kaitses Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudis
doktoritöö bioinformaatika vallas.
❚ 2013–2017 oli järeldoktorantuuris Suurbritannias Bristolis; seal alustas teadustööd masinõppe alal.
❚ 2017–2018 Tartu ülikooli andmekaeve dotsent, 2018–2020 masinõppe dotsent ja 2021–2024 masinõppe kaasprofessor.
❚ 2019 valiti Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi aasta õppejõuks.
❚ 2023 pälvis Tartu ülikooli aumärgi.
❚ Alates 2024. aastast juhtinud Eesti tehisintellekti
tippkeskust (EXAI).
❚ Alates 2024. aasta lõpust Tartu ülikooli tehisintellekti
professor.
Meelis Kulli üks teadustöö põhiteemasid on tehisaru- ja masinõppemudelite määramatuse hinnangud ja kalibreerimine. Loodavad meetodid võimaldavad mudelitel vähendada liigset enesekindlust ja paremini väljendada võimete piire, et tagada tehisarusüsteemide usaldusväärsus.
Kuidas te matemaatika ja informaatika juurde jõudsite?
Mul oli matemaatikapisik väikesest saati küljes. Meeldis koolieelikuna arvelauaga arve kokku liita. Käisin täiskasvanuid tüütamas, et nad ütleks mulle suuri arve. Kui ei saanud küsida, siis liitsin ise: üks pluss kaks pluss kolm pluss neli ja nii edasi.
Eks selle taga võivad olla nii geenid kui ka kodune keskkond. Vanaema oli matemaatikaõpetaja. Kõik neli vanavanemat olid kõrgharidusega. Varasest east saati ümbritsesid mind inimesed, kellele pakkus huvi mõelda ja aru saada. Esimest korda hakkasin doktorikraadi alternatiividele mõtlema alles siis, kui olin juba doktorantuuriavalduse sisse andnud.
Matemaatika juurde tagasi tulles meenub, et mu klassijuhataja Liivi Palu andis vist juba esimeses klassis olümpiaadiülesannete moodi ülesandeid, ja korraldas võistlusi. Mingil ajal lisandusid arvutid, tänu bioloogist isale, kes programmeeris teoreetilise bioloogia mudeleid. Meie koju jõudis arvuti aastal 1989. Enam-vähem kohe hakkasin ka programme kirjutama, tolleaegsed arvutid olid ju sellised, et kui panid selle käima, siis olidki juba programmeerimiskeskkonnas.
Te olete väga õnnelik inimene: saite üsna vara aru, mis meeldib ja sobib.
Saan kindlasti öelda, et mul on tohutult vedanud. Lisaks matemaatikale ja informaatikale huvitas mind bioloogia. Mu mõlemad vanemad on bioloogid. Aga see huvi oli nõrgem ja erialavalikul otsustasin matemaatika ja informaatika kasuks.
Magistrantuuri astusin just siis, kui bioinformaatik Jaak Vilo oli Eestisse tagasi tulnud. Kuna olin natuke selle alaga kokku puutunud, siis tundus põnev mitu huvi ühendada ja nii tegingi.
Doktorantuuri järel pidin otsustama, mida edasi teha. Bioinformaatikas olid minu võimalused teoreetilist laadi teadustööks üpris piiratud ja huvi tõmbas tagasi matemaatilisemate teemade juurde. Bioloogidega koos töötades olin saanud palju teada sellest, kuidas toimib elusorganismi keha. Kõige vähem selgust oli aju kohta. Tundus, et masinõppe valdkond on ideaalne, see võimaldab teha matemaatilist teadustööd ja aitab potentsiaalselt ka ajust paremini aru saada.