Edit Talpsepp
Elu mõiste on elusloodusega tegelevate distsipliinide ning kogu inimeksistentsi ja -mõtlemise kontekstis üks fundamentaalsemaid. Võib-olla isegi niivõrd, et selle täpse määratluse üle eriti pead ei murta, vaid võetakse millegi enesestmõistetavana. Siiski leidub olukordi ja uurimisvaldkondi, nagu filosoofia, bioloogia või asjakohaste individuaalsete õigustega tegelevad sotsiaalpoliitilised või moraalivaldkonnad, kus on oluline elu täpsemalt defineerida. Siinne artikkel annab peamistest bioloogiafilosoofia elumääratlustest ülevaate kirjelduste kaudu, mis eristavad elu mitteelusast.
Ülevaateid eri eluvormidest ja nende tunnustest anti juba antiikajal. Platon näiteks eristas taimset (vegetatiivset), loomset (animaalset) ja ratsionaalset elu. Esimene iseloomustab tema väitel toitumise ja paljunemise näol kõiki elusolendeid, loomad on peale selle võimelised meeltega tajuma ja liikuma, aga inimestel on ka ratsionaalne hing. Aristotelese arvates on elusolenditele omane eripärane vorm, materiaalne (aineline) koostis ja eesmärgipärasus ehk teleoloogilisus (kr telos „eesmärk“), mis võimaldab iseseisvalt liikuda, iseennast muuta ning enesealalhoidu. Võime vastu seista sisemistele ja välistele häiringutele ongi tema väitel see olemuslik tunnus, mis eristab elusolendeid elututest objektidest. Elu olemuslike omaduste otsingud on aluseks ka nüüdisajani kestnud üritustele sõnastada teoreetilist eludefinitsiooni. Nagu paljude teiste antiik- ja keskaja filosoofide seisukohti, iseloomustab Aristotelese ja ilmselt ka Platoni vaateid teatav vitalism, mille kohaselt erinevad elusolendid eluta objektidest fundamentaalselt, elusolendeis on midagi elujõu (prantsuse filosoof Henri Bergson nimetas seda hiljem elan vital’iks) laadset, mida kohati samastatakse hingega.
Fragment 1509. aastal Vatikanis paavsti ametlikus residentsis valminud Raffaeli freskost „Ateena kool“, millel on kujutatud Vana-Kreeka filosoofi Platonit (vasakul) ja tema õpilast Aristotelest. Mõlema filosoofi vaateid iseloomustab teatav vitalism, mille kohaselt erinevad elusolendid eluta objektidest fundamentaalselt, sest elusolendeis on midagi elujõu laadset, mida kohati samastatakse hingega. WEB GALLERY OF ART / WIKIPEDIA
17. sajandil tegutsenud prantsuse filosoof René Descartes suhtus taimsesse ja loomsesse elusse mehhanitsistlikult: tema väitel on loomad nagu keerukad masinad, mille vastused keskkonnast tulevatele stiimulitele on reflektoorsed. Descartes pooldas dualismi, mille järgi on hing ja keha eraldatud, ning mõtlev hing on ainult inimestel. Kuuldavasti korraldas Descartes loomade peal neile piinu valmistavaid demonstratsioone ning väitis, et loomade agooniakarjed ei tulene mitte valutundest, vaid on pelgalt programmeeritud masinlik reaktsioon. Niisugused vaated andsid omakorda tõuke vitalistide ja mehhanitsistide ning ühtlasi holistide ja reduktsionistide debattidele. Mehhanitsistid üritasid ka elusorganismide toimimist materialistlikult seletada, taandades bioloogilised protsessid organismide mikrostruktuuris toimuvatele keemia- ja füüsikaprotsessidele. Vitalistide arvates aga ei saa seda teha, kuna elusolenditel on veel mingid erilised taandumatud omadused ning elusorganismide protsesse peab käsitama holistlikumalt, tervikorganismi kontekstis. Nagu allpool näha, ei ole sedalaadi vaidlused praeguseni oma aktuaalsust kaotanud.
Mikrobioloogia ja ökoloogia hämaralad
Tänapäeva tulles võib öelda, et bioloogiaõpikutes ja muudeski asjakohastes kontekstides oleme elu mõiste määratlustena harjunud nägema loendeid elusolenditele omastest tunnustest ja tegevustest, mis koos eristavad neid elututest objektidest. Nendesse loeteludesse kuuluvad üldiselt ainevahetus, kasv, paljunemine, stiimulitele reageerimine, surm, osal juhtudel liikumine (näiteks taimede puhul on see küsitavam kui loomade puhul), ning uuemal ajal ka areng darvinistliku evolutsiooni teel. Darvinistliku evolutsiooni toimumise jaoks on vajalikud eeltingimused: selles osalevad loodusliku valiku ühikud peavad olema võimelised pärandama järgmistele põlvkondadele oma n-ö variatiivsete ja eri kohasusega (ingl fitness) tunnuste „ebatäiust“ (mutatsioone). Muidu ei kinnistuks populatsioonis suuremat sigimisedu tagavad tunnused ega saaks toimuda kumulatiivne evolutsioon. Näiteks naatriumkloraadi kristalli saab küll n-ö paljundada, st see saab pulbristatuna olla „seemneks“ uue naatriumkloraadikristalli kasvule, ent originaalkristalli defektid sel viisil edasi ei pärandu ning seega pole säärane süsteem võimeline osalema darvinistlikus evolutsioonis. (Ameerika keemik ja bioloog Steven A. Benner on toonud esile, et isegi inimeste puhul on küsitav, mil määral võib neid üldse pidada liigiks, kes teeb läbi darvinistlikku evolutsiooni. Ta väidab, et oma võimega tööriistu luua ja kasutada ning muu hulgas isegi oma liigi genoomi muuta on Homo sapiens hoopis supradarvinistlik (st darvinismist mingis mõttes üle olev) liik.)
<!–zlick-paywall–>
Naatriumkloraadi kristalle saab küll n-ö paljundada, st need saavad pulbristatuna olla „seemneks“ uute naatriumkloraadikristallide kasvule, ent originaalkristallide defektid sel viisil edasi ei pärandu. Seega pole säärane süsteem võimeline osalema darvinistlikus evolutsioonis. Foto: CHEMICALINTEREST / WIKIPEDIA
Tunnuste loenditel põhinevate määratluste probleem on piiripealsed nähtused, millel on küll osa loetletud tunnustest, ent mõni puudub. Sellise ebamäärase staatusega entiteete (olemeid) leidub ohtralt mikrobioloogia hämaralal (ingl twilight zone) asuvate mikroobjektide hulgas, mida ei ole antud kontekstis ilmselt korrektne nimetada mikroorganismideks. Nende hulka kuuluvad näiteks transponeeruvad geneetilised elemendid ehk hüppavad geenid (DNA-järjestused, mis suudavad ühe raku piires genoomis ümber paigutuda ehk transponeeruda), viroidid (väikseimad teadaolevad patogeenid – väikesed tsirkulaarsed RNA-molekulid), vegetatiivses seisundis organismid, priionid (ebanormaalselt muundunud, iselaadseid haigusi tekitavad isekordistuvad valgumolekulid) ning sellised mikroobid, mida ei saa tehisoludes kasvatada. Nii mõnigi neist mikrobioloogilistest entiteetidest võib loodusliku valiku teel evolutsioneeruda ning olla samamoodi kui elusorganism biokeemiliselt kompleksne, ent tal võivad puududa muud elu iseloomustavad tunnused, nt ei ole mõned neist enamikus keskkondades aktiivsed. Ka viiruste kohta leidub vastakaid arvamusi, kas nad on elus või mitte, kusjuures mõne autori väitel võib viirusi elusaks pidada vaid nende endi nakatatud rakkudes. Nanobaktereid aga peeti varem rakumembraanilaadse kestaga väikseimateks elusorganismideks, ent nüüdseks on sellest arvamusest enamjaolt loobutud ning praegu peetakse neid pigem mineraalideks ja orgaanilisteks molekulideks kristalliseerunud kujul.
Allan Hillsilt leitud Marsi päritolu meteoriidilt avastatud ning juuksekarvast üle saja korra väiksema läbimõõduga ebatavalist torukujulist osakest peeti algul mõne nanobakteri jäänuseks. Varem arvati, et nanobakterid on rakumembraanilaadse kestaga väikseimad elusorganismid, ent nüüd peetakse neid pigem mineraalideks ja orgaanilisteks molekulideks kristalliseerunud kujul. Foto: NASA
Bioloogiafilosoof Carlos Mariscal on toonitanud, et peale mikrobioloogia hämarala on olemas ka ökoloogia hämarala. Organismidest kõrgemal tasandil on populatsioonide, liikide ning ökosüsteemide tasand. Küsimus kõigi nende elusolendistaatuse kohta on lahtine, kuigi paljudel neist on eespool esitatud elu iseloomustavad tunnused olemas. (Siinkohal tasub viidata mõistete „elu“ (ingl life) ja „elus“ (ingl alive) eristusele: võib-olla „elu“ (life) esindaja ei tähenda alati sama mis „elus“ (alive) olevus.) Mariscal on öelnud, et organismist kõrgemal tasandil olevatest üksustest sarnanevad klassikalise elusolendiga vast kõige rohkem eusotsiaalsete putukate, nagu sipelgad, mesilased, herilased jms, kolooniad, kus eri tüüpi putukatel on koloonia toimimise seisukohast eri funktsioonid.
Organismist kõrgemal tasandil olevatest üksustest sarnanevad klassikalise elusolendiga kõige rohkem eusotsiaalsete putukate, nagu näiteks mesilaste kolooniad, kus eri tüüpi putukatel on koloonia toimimise seisukohast eri funktsioonid. Foto: WAUGSBERG / WIKIPEDIA
Kõige vastuolulisema eeldatava näitena makrotasandi elusolendi kohta on Mariscal viidanud Gaiale, planeet Maa personifikatsioonile. Oma raamatus „Gaia: A New Look at Life on Earth“ („Gaia: uus vaade elule Maal“) on James Lovelock taaselustanud selle perspektiivi, väites, et kogu planeet Maa mastaabis omavahel ühendatud ja vastastikku mõjutatud ökosüsteemide kogumit saab vaadelda ühe tervikliku olemina. Tema sõnul on planeete tervikuna katvate vastastikseoste kogumid ühtlasi see mastaap, mida tuleb silmas pidada Maa-välise elu otsingutel. Ning ehkki Lovelocki mudelit Maast kui isereguleeruvast homöostaatilisest elussüsteemist peeti ebaadekvaatseks näiteks selle pärast, et Maa ei saa põhimõtteliselt evolutsioneeruda samamoodi nagu elusolendid, motiveeris vaade Maast kui elusolendist paljusid keskkonnakaitseliikumise inimesi.
Elu kui emergentne või redutseeritav omadus?
Elu on iseloomustatud ka kui komplekssetes süsteemides tekkinud emergentset omadust. Emergentsed omadused ilmnevad asjadel nende asjade koostisosade omaduste tõttu, ent ei taandu osade omadustele. Selles, et niisuguseid tunnuseid on omistatud elusolenditele, võib näha mõningast vitalistliku hoiaku mõju. Emergentistide väitel peaksid elu kui emergentset omadust evima niisiis organismid oma struktuurikomponentidega mikrotasandil toimuvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside tõttu, ent elu ennast ei saa füüsika- ega keemiaseadustega seletada ega ennustada. Holistlikust perspektiivist (sellele vastandub reduktsionism) võikski öelda, et tervikul on omadusi, mida tema osadel pole, nt tervikorganismil leidub omadusi, mida ei ole tema „juppidel“. Kõige mikroskoopilisemal tasandil iseloomustab elu kui emergentne omadus väidetavalt rakke, kuid ei iseloomusta rakke moodustavaid aatomeid, molekule ega muid aluskomponente rakutervikust eraldiseisvana. (Peale elu on emergentsust tihti omistatud teadvusele sellistes väidetes, mille järgi teadvus küll tekib aju neuraalsetest protsessidest, ent tema toimimist ei saa nendele taandada ega nende kaudu ennustada.)
Emergentsetele omadustele on omistatud ka põhjuslikkust: tervikut, näiteks elusorganismi, ei mõjuta mitte ainult madalama mikrotasandi protsessid, vaid terviklik elusorganism mõjutab samamoodi oma osade toimimist. Endiselt aga ei olda ühel meelel selles, kas emergentsed omadused on tegelikult olemas või tunduvad nad meile emergentsed pelgalt seetõttu, et me ei suuda neid oma teadmiste küündimatuse tõttu mikrotasandil toimuva kaudu seletada. Ka see, mis näib kompleksne, determineerimatu jms, võib oleneda vaatleja subjektiivsest perspektiivist, näiteks võivad kõrgema tasandi protsessid näida kaootilised ja ennustamatud, kuid neile aluseks olev mikrotasandi osakeste liikumine on täiesti deterministlik, lihtsalt vaatleja mõtte- või arvutusmudelid ei suuda seda determinismi hoomata ega hallata.
Vastukaaluks vitalistlikele, emergentsetele jms taandumatutele protsessidele on elu üritatud kirjeldada ka reduktsionistlikult, näiteks termodünaamiliste protsesside kaudu. Suure tõuke selleks on oma 1944. aastal ilmunud raamatuga „What is life?“ („Mis on elu?“) andnud Nobeli auhinna laureaat füüsik Erwin Schrödinger. Raamat põhineb tema loengusarjal, mille lähteküsimus oli see, kuidas saab elusorganismis toimuvat kirjeldada füüsika ja keemia printsiipide kaudu. Schrödingeri väitel allub elusmateeria küll füüsikaseadustele, ent sisaldab tõenäoliselt veel mingeid tolleks ajaks teadmata füüsikaseadusi, millest nonde avastamise korral saavad samuti teaduse integraalsed osad. Raamatu alguses on Schrödinger selgitanud, et enamik suuremastaabilisi füüsikaseadusi tuleneb kaosest väiksemates mastaapides, ning nimetab seda printsiibiks „kord kaosest“. See printsiip põhineb termodünaamika teisel seadusel, mille kohaselt suletud süsteemis, näiteks universumis, entroopia (mida võiks lihtsustatult nimetada korratuseks) ainult kasvab.
Sellised süsteemid peaksid mingil hetkel saavutama maksimaalse entroopia – termodünaamilise tasakaalu pöördumatu olukorra, kus universumi temperatuurierinevustest tulenevat vaba energiat enam saadaval pole: entroopia vähendamiseks suletud süsteemis tuleb nimelt teha energiat tarbivat tööd, ent termodünaamika esimese seaduse järgi on energia koguhulk universumis konstantne, seda ei saa juurde luua ega ära kaotada. Aga elu on kasvõi elusorganismide pärilikkusmehhanismide järjepidevust silmas pidades väga korrastatud süsteem ning Schrödinger selgitab, et elusorganismid väldivad iseenda termodünaamilist tasakaalu, luues homöostaasi kaudu negatiivset entroopiat ehk negentroopiat, st vähendades korratust. Sellele aitab kaasa näiteks osa elusorganismide toitumine teistest, samuti väikese entroopiaga elusorganismidest. Keskkonnaga avatud süsteemis olles tasakaalustab elusorganism enda sees loodud korda oma väliskeskkonda soojust emiteerides ning ühtlasi endast väljaspool, sh kogu universumis, korratust luues. Selleks, et suurendada planeedil Maa komplekssust, nagu elu seda teeb, on vaja vaba energiat, ning antud juhul annab seda Päike.
Kui termodünaamilise tasakaalu seisundis universumi temperatuurierinevused kaoksid ning kaoks ka eluks Maal energeetiliselt vajalik vahe kuuma Päikese ning jaheda Maa vahel, saabuks universumi soojussurm. Samas on mõnede autorite arvates väited universumis lõpuks saabuva termodünaamilise tasakaalu ja soojussurma kohta vaieldavad, kuna tervikuna ei pruugi universum olla suletud süsteem, millele termodünaamika teine seadus automaatselt rakenduks.
Eludefinitsioon oleneb olukorrast, uurimisküsimustest ja teooriast
Kui elusorganisme iseloomustada selle järgi, et nad suudavad eluta objektidest kauem hoida oma madalat entroopiataset ning seista vastu termodünaamilisse tasakaalu langemisele, ei pruugi see siiski aidata meil elusaid ja elutuid objekte üksteisest selgelt eristada, kuna määratlus „kauem“ pole teravapiiriline ning pealekauba on mõni eluta struktuur püsivam kui mõni elusorganism. Nagu nägime, tekib küsitavusi ka siis, kui proovida elu määratleda emergentse omadusena, vitalistliku elan vital’ina või tunnuste loetelude põhjal. Samas on need määratlused olulised, kui näiteks otsida kosmosest Maa-välist elu, spekuleerida elu alguse teooriate üle jms: selleks, et midagi otsida või millegi alguse üle arutleda, peaksime selle millegi kõigepealt piiritlema. Nagu eri valdkondadest nähtub, on eri eludefinitsioonid seotud konkreetsete situatsioonide, uurimisküsimuste ja teooriatega.
Näiteks mõni Marsilt elu otsimise missioon on illustreerinud seda, kuidas elu keemilisel koostisel põhinev määratlus on prevaleerinud termodünaamilistel protsessidel põhineva elumääratluse üle: isegi kui Marsi pinnalt leiti märke ainevahetuselaadsetest protsessidest, otsustati siiski, et Marsil pole elu, kuna sealt ei ole leitud eeldatavasti elusorganismide koostisse kuuluvat orgaanilist süsinikku. Ka elu tekke kohta on mitmesuguseid spekulatsioone, mis hõlmavad näiteks ainevahetuse, juhuslikult formeerunud isereplitseeruvate nukleiinhapete või protorakkude (iseorganiseerunud lipiidikogumid, mida peetakse rakkude rudimentaalseteks eellasteks) teket. Stuart Kaufmanni arvates aga ei tekkinud elu järk-järgult, DNA-l põhineva neodarvinistliku evolutsiooni tulemusena, vaid komplekssena ja korraga. Nii või teisiti, säärased olukorrad viitavad sellele, et meil on keeruline leida universaalset eludefinitsiooni ning et selles kontekstis valitseb praegu pigem pluralism.
Elumääratluse küsimus on tõstatunud ka tehiselu (ingl A-life) ning selle alla kuuluva sünteetilise elu tõttu. Leidub neid, kelle arvates arvutisimulatsioonide ja robootika abil tehislikult loodud elu on samuti päris elu: piisab lihtsalt elusorganismidega küllaltki sarnasest formaalsest organisatsioonist. Sellele arusaamale vastu seisev epistemoloogiline väide on, et isegi kui see oleks teoreetiliselt võimalik, pole me selleks oma teadmiste ja oskuste poolest veel võimelised. Ontoloogilise argumendi järgi pole see isegi põhimõtteliselt võimalik, kuna millegi representatsiooni (s.o tehiselu) ei saa võrdsustada representeeritava ehk elu endaga: selle argumendi eelduste kohaselt on päriseluks vajalik näiteks teatav keemiline koostis või darvinistlikult evolutsiooniline „ajalugu“.
Tagasihoidlikuma käsitluse kohaselt ei peagi olema taotlust võrdsustada tehiselu päriseluga: piisab lihtsalt sellest, kui simulatsioonides eri parameetrite mõjude uurimine aitab meil loomuliku elu süsteeme, protsesse ja evolutsiooni paremini mõista. Sellega omakorda asetame elu hüpoteetiliselt võimaliku bioloogia laiemasse konteksti, mis pole kättesaadav tavalise bioloogia raames. Peale robootika ja arvutisimulatsioonide luuakse eluprotsesse ja -struktuure tehislikult ka sünteetilise bioloogia valdkonnas, mis tegeleb mõningate samalaadsete probleemidega ning uurib bioloogilist võimalikkust, ent on n-ö päriselule mõnevõrra lähemal ja kontseptuaalselt vähem problemaatiline. Sünteetilise eluga tegelevate distsipliinide raames on uuritud isereplitseerumise (sünteetilise DNA) loomist, minimaalset genoomi (vähim geenide arv või DNA-kogus, mida on eluks vaja), keemilist evolutsiooni ehk abiogeneesi (Maa ajaloo varasematel perioodidel ookeanides keemiliste reaktsioonide abil lihtsamatest anorgaanilistest molekulidest komplekssete orgaaniliste molekulide teke) jm. 2019. aasta mais teatati uue sünteetilise elujõulise eluvormi, kolibakteri ehk soolekepikese tehislikult loodud variandi sünnist.
10 000-kordse suurendusega elektronmikroskoobi pilt kolibakterite ehk soolekepikeste kogumist. 2019. aastal teatasid Ühendkuningriigi teadlased, et on loonud täielikult tehisliku genoomiga elujõulised kolibakterid Syn61. Võrreldes looduslike „sugulastega“ on nende kasv umbes 1,6 korda aeglasem. Foto: USDA, ARS, EMU / WIKIPEDIA
Elu mõistet on tähtis määratleda ka väljaspool bioloogiat, muu hulgas sellistes eetika, seadusloome ja poliitika kontekstides, mis on olulised individuaalsete elusolendite õiguste seisukohalt – mitteelusale omistatakse moraalset staatust (ingl moral considerability) harva. Siinjuures on tihti rõhk individuaalse elu alguse ja lõppfaasi määratlemisel. Näiteks inimese, nagu ka teiste seksuaalselt paljunevate organismide kohta väidetakse tihti, et nende elu algab viljastumisel, st sperma ja munaraku ühinemisel tekkinud ainurakse sügoodi ehk viljastatud munaraku tekkest (ka spermatosoid ja munarakk on enne ühinemist individuaalselt elusad). Tihti on indiviidi elu algust samastatud tema sünniga, mis elussünnitajate ehk vivipaaride puhul tähendab vanemorganismist väljumist ning munejate ehk ovipaaride puhul munast väljumist, ent bioloogilises mõttes pole elu algus ja sünd sünonüümid: saame rääkida ka prenataalsest ehk sünnieelsest elust. Aseksuaalsete organismide puhul võiks elu alguseks tõenäoliselt samuti pidada üksikorganismi aluseks oleva struktuuri teket, olgu see näiteks eos, pooldunud struktuuri üks osa või muud tüüpi vegetatiivse paljunemise käigus tekkinud „tütarstruktuur“. (Tasub märkida, et mõnikord ei ole isegi organismi määratlus üksühene, ning sellest määratlusest oleneb, kas räägime näiteks pelgalt ühe organismi kasvust või selle vegetatiivsest paljunemisest.)
Elu ja surmaga seotud küsimused
Surma on bioloogias üldjuhul määratletud organismi kui terviku talitluse tagasipöördumatu lakkamisena. Meditsiinilises kontekstis räägitakse ka kliinilisest surmast ja ajusurmast. Esimese korral lakkavad patsiendi südametöö ja hingamine, mis võivad olla taastatavad, teine tähendab aga permanentset, taastumatut ja täielikku ajufunktsioonide kadu, millega kaasneb eluks vajalike tahtmatute tegevuste lakkamine. Ajusurma tuleks eristada püsivast vegetatiivsest seisundist, mille korral on inimesel küll kahjustunud kõrgemad ajufunktsioonid, ent kahjustumata ajutüvi võimaldab siiski mõningaid elutähtsaid funktsioone, nagu südametalitlus ja hingamine.
Elu ja surmaga seotud eetilised, õiguslikud ja moraalsed küsimused hõlmavad tihti ka muid omadusi kui pelgalt elus olemine, näiteks isikulisus (ingl personhood) ja moraalne staatus. Näiteks arutlustes abordiküsimuste ja loodete õiguste üle pole sageli argumendiks mitte indiviidi elu alguspunkt viljastumisel (kuigi osa abordivastaseid peab igasuguse alanud inimelu aborteerimist moraalselt vääraks), vaid küsimus, millises arenguetapis omandab loode isikulisuse. Vastuseks on pakutud eri variante, nagu juba mainitud viljastumine, gastrulatsioon (14 päeva pärast viljastumist embrüol lootelehtede moodustumise protsess, pärast mida pole üldjuhul enam võimalik mitte kokku kasvanud ühemunarakukaksikute moodustumine sügoodi jagunemise teel), EEG- ehk elektroentsefalograafiakõvera tekkimine (mis annab tunnistust lootel ajukoore ning kesknärvisüsteemi funktsioneerima hakkamisest) ning sünd emaihust väljumisena. Ka surma mõistet hõlmavate õiguslike küsimuste korral on sellised eristused olulised. Näiteks hingamisaparaadiga ühendatud ajusurmas kehal on muidugi mõningaid elu tunnuseid, ent temas pole enam isikulisust, selline inimene on legaalselt surnuks tunnistatud ning mõnes riigis võib asjaomaste lubade korral kasutada teda organidoonorina.
Elu mõistega seotud moraalsed, legaalsed jms teemad on üles kerkinud ka uute tehnoloogiate arengu ja kasutuselevõtu pärast: loodete ja elusolendite õiguste kohta käivaid küsimusi on lisandunud näiteks uute rasestumisvastaste vahendite, abordimeetodite ja enneaegsete vastsündinute ilmale aitamise tehnoloogiate kasutuselevõtu tõttu, inimese elus hoidmise eetilisi küsimusi on juurde tulnud asjaomase aparatuuri arengu tõttu jne. Arutletakse ka selle üle, kas ja mis tingimustel saame elu ja isikulisust omistada tehiselule: see on küsimus, millele näiteks biokonservatistid vastavad eitavalt. Biokonservatism on filosoofiline vaatekoht, mis rõhutab ettevaatuse ja piirangute olulisust biotehnoloogiate, nt geneetilise muundamise kasutamisel, seda nii praktilistel, moraalsetel kui esteetilistel põhjustel. Biokonservatistid on skeptilised ka inimeste sotsiaalse, psühholoogilise või füüsilise elu (nt võimete, välimuse jms) parendamise (ingl enhancement) suhtes tehnoloogia abil. Vastavad debatid hõlmavad küsimusi näiteks selle kohta, kas selliste modifikatsioonidega kaasnev kasutegur kaalub üles muutmisega kaasnevad riskid, kus jookseb piir teraapia ja parenduse vahel (kunstjäsemed vs tulevaste laste geenidega manipuleerimine), kas ja kuidas on mõjutatud sääraste „parendatud“ inimeste eetiline ja ontoloogiline staatus (mis piirini on tegu üldse tavapärases mõttes „päriselt“ elusate inimestega, mitte tehiseluga) jne.
Nagu nägime, pole elu määratluse küsimuse keerukuseski midagi bioloogiafilosoofia kontekstis üllatavat – universaalset ja samas probleemivaba eludefinitsiooni pole veel leitud. Eri kontekstides on asjaomased käsitlusviisid mõneti erinevad, ent samas on enam-vähem kõigil vähemalt umbmäärane aimus, mida elu endast kujutab. Võib-olla toob tulevik elu teoreetilise määratluse kohta täpsemat selgust, ent seni debatt jätkub.
Edit Talpsepp (1981) on Tartu ülikooli teadusfilosoofia teadur.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.