Küllap on enamikule, kes Alam-Pedja looduskaitsealal käinud, tuttav Palupõhja külla viiv tee. Toda mööda astudes, tänapäeval küll enamasti sõites, jääb poole peale – just sinna, kust algab Selli-Sillaotsa matkarada – vana Selli talukoht. Veel sajandivahetusel palistas siin teeäärt ainulaadne kadakaallee. Nüüd on imposantsest puiesteest jäänud alles üksikud puud, mille vahele jäävad vaid mälestused.
Kui tahad näha midagi uut, kõnni mööda tuttavaid radu, on öelnud Fred Jüssi. Ent mõnikord jääb sellest väheseks. On vaja ka värsket pilku, millele järgneb: „Issi, kuule, äkki mõõdaksid selle Alam-Pedja teeäärse kadaka ära, see tundub maru kõrge?“. Miks mitte, väike laserkõrgusmõõtja (peenema nimega Nikon Forestry Pro II) kotist välja võtta ja kümmekond kordusmõõtmist teha pole mingi vaev. Ettevaatlikult poolemeetrise täpsusega hinnatuna saame tulemuseks täpselt 15 meetrit. Ja nüüd teatab värske pilgu taga peituv raamatutarkus, et seni Eesti kõrgeimaks peetud Ahunapalu kadakas on vaid 13,5 meetrit kõrge (mõnedel andmetel ka 14 meetrit) ja nüüdseks kuivanud. Sama kõrge puu kasvavat praegu Võrumaal Kärsnas. Küllap tahavad asjatundjad meie leiu mõne täpsema riistaga üle mõõta, aga meile näib, et hoopis Selli kadakas võiks praegu olla Eesti kõrgeim.
Märt Väli (2012) ja Ülo Väli (1974) on loodushuvilised.
Kirjutis on illmunud Eesti Looduse 4/2024 numbris.