Monika Reppo
Vähemalt 700 aastat on Eestis kasutatud väikseid lohkudega sõrmkübaraid. Jahu ja Väike-Patarei tänava nurgal paiknenud hiliskeskaegne prügimägi väärib tähelepanu ka nende abivahendite poolest.
Teadaolevalt vanim sõrmkübar maailmas on lahtine sõrmuselaadne painutatud metallriba, leitud Hiinast Hani dünastia (206 eKr – 220 pKr) aegsest hauast. Seega on sõrmkübar olnud õmblustöö abimees peaaegu kaks tuhat aastat. Euroopasse jõudsid praeguseni üsna sarnase kuju ja vormiga abivahendid natuke vähem kui tuhat aastat tagasi, hiljemalt 12.–13. sajandil. Muidugi polnud eurooplaste sõrmed teisest puust, aga siin ja mujal kasutati peale metallist sõrmkübarate puidust, luust ja nahast sõrme- ja peopesakaitsmeid, millega sai nõela läbi õmmeldava materjali juhtida käsi augustamata.
Praegu on Eesti vanimad kindlalt dateeritud sõrmkübarad Estonia pst 6 ehk Reaalkooli õppehoone ja võimla kaevamistelt leitud 14. sajandi mesitaru tüüpi (ingl beehive, skep) sõrmkübar ja 14.–15. sajandi nõgusate külgedega sõrmekaitse. Vaieldamatult suurim hulk sõrmkübaraid, koguni 36, on leitud Kalamaja prügimäe kaevamistelt. Peale selle on leitud seitse sõrmkübarat otse üle Jahu tänava lõunas paiknevalt krundilt Jahu tänav 5, seega on Jahu kvartal peajagu teistest Tallinna ja Eesti leiupaikadest üle.
Eesti teadaolevalt vanimad sõrmkübarad Estonia puiesteelt (üleval) ja Jahu tänava vanimad leiud (all). Fotod: MONIKA REPPO
Ajal, kui sõrmkübarad sattusid prügiga Jahu tänavale, oli Euroopas kujunenud sõrmkübarate tootmiskeskuseks Nürnberg Baierimaal. Nürnberg hoidis monopoli 17. sajandi alguseni, sest seal osati valmistada hea kvaliteediga messingut, vase ja tsingi sulamit, ja töötati alatasa välja ning rakendati uusi tehnoloogilisi võtteid. Nii võeti 15.–17. sajandil Hollandis ja ka Inglismaal kasutusele mitu uuendust, nagu lehtstantsimine, kurrutamismasin ja liivvormvalu. Inglismaal arendas John Lofting 17. sajandi lõpus tootmist edasi, muutes sõrmkübarad hulgitootmise abil laialt kättesaadavaks tarbekaubaks.