Raul Veede
Eelmises Horisondis alanud „Vikinurgas“ kirjeldatud Eesti esimese, Karl August Hermanni algatatud entsüklopeediaprojekti edutus järgmisi katsetajaid siiski ei peletanud. Juba 1908–1909 avaldas Jakob Martin Muide „Hariduse sõnaraamatu“ seitse vihikut (A–D) ning sedalaadi üritusi oli veelgi.
Esimesena jõudis fnišisse alles Hans Männik, kes Looduse kirjastuses alustas 1930. aastal plaaniga üllitada „Eesti entsüklopeedia“. Peatoimetaja Richard Kleisi käe all ilmus aastail 1932–1937 kaheksa köidet, ligi 76 000 artiklit. Tellijaid oli algul peaaegu 7000, hiljem üle 5000. Eesti valitsus ostis koolidele 2000 entsüklopeediakomplekti. Ehkki kogu projekt oli eraalgatuslik, olnuks riigi tugiostudeta kirjastusel küllap siiski raske.
Sama malli kinnitab ka eestikeelsete entsüklopeediate ülejäänud ajalugu. 1957–1959 jõudis uue „Eesti entsüklopeediaga“ (EE) Stockholmis alustada Heino Meister, kes oli saanud indu lätlaste ja leedukate edukatest ettevõtmistest. Hoolimata esinduslikust kaastööliste nimekirjast katkes väljaanne peagi.
Küll aga ei jäänud väliseestlaste entsüklopeedialiikumine tagajärgedeta kodumaal. Kui Eesti kommunistliku partei keskkomitee otsustas 1958. aastal avaldada 12-köitelise „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ (ENE), pani sellele käe ette Moskva. Ent kui eestlased kavandasid Ludmilla Raudtitsi eestvedamisel alternatiivset teatmeteost, muutis Moskva meelt ning otsustas 1962. aastal siiski lubada anda välja päris entsüklopeedia, ajendiks väidetavasti väliseestlaste kava korraldada iseseisvusaegse EE kordustrükk.
ENE ilmumise lugu vääriks kindlasti omaette monograafat või isegi mitut, kuid sama hästi saaks sellest ka põnevusromaani. Ehkki loal üllitada liiduvabariikide keeltes entsüklopeediaid oli üks oluline eesmärk rahva töötlemine nõukogude viljastava ideoloogiaga, oli omakeelne kultuur kogu okupatsiooniaja vältel ühtaegu vastuhakk – vaevalt kogunenuks selleta ENE-le 50 000 tellijat. Suur osa ENE kaastöölistest oli olnud tegev juba EE koostamisel ning poliitiliselt ebasoovitavad isikud, nagu näiteks Uku Masing, kirjutasid artikleid (pool)salamisi.
Võimalik, et nõukogude entsüklopeediat innustas üllitama ka tõik, et sotsialismist hoolimata ei olnud kodanlik entsüklopeedia oma ühiskondlikku tähendust kaotanud. Ses mõttes meenutab EE saatus Isaac Asimovi ulmeraamatus „Asum“ kujutatud galaktika entsüklopeedia projekti, mis pidi aitama kõiki inimteadmisi koondades lühendada barbaarset pimeduseajastut. Ehkki EE oli nõukogude ajal keelatud ja paljudele kättesaamatu, jäi see siiski oluliseks allikaks paljudel teemadel, mida totalitaarses riigis tõepäraselt kajastada ei tohtinud. Ülevaateteosena on iga universaalentsüklopeedia tema sünnitanud ühiskonna peegel ning kannab tema elutunnetust edasi ka siis, kui ühiskond ise muutub ning valdavaks saab teistsugune mõtteviis. Nagu näha, on väikese kultuuri omamaine entsüklopeedia enesepeegeldusena ühtlasi kultuurilise iseseisvuse ja julgeoleku tagatis, mis jutustab selle kultuuri lugu tema enese vaatepunktist.
Riiul Eesti entsüklopeediatega Tartu ülikooli raamatukogus. Ülemisel riiulil on 1932–1937 ilmunud kuldmustris selgadega „Eesti entsüklopeedia“ ja kõrval 1967–1976 üllitatud pruunid „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ köited. Nende all on 1985. aastal ilmuma hakanud teine „Eesti nõukogude entsüklopeedia“, mis muutus aastal 1990 ehk alates viiendast köitest „Eesti entsüklopeediaks“. Foto: IVO KRUUSAMÄGI
ENE kasvas algul lubatud kolmest köitest kuueni ja lõpuks kaheksa köiteni, mis ilmusid 1967–1976 ja sisaldasid üle 51 000 artikli. Juba avaldamise lõpul hakati mõtlema uuele trükile, kuna aeg ja ajalugu ei peatunud isegi Nõukogude Liidus. Enne seda jõudis siiski ilmuda 9000 artikliga neljaköiteline lasteentsüklopeedia ENEKE. Vale oleks pidada ENEKE-st pelgalt ENE lahjendatud variandiks. Hulga uudsete illustratsioonide kõrval oli ka artikleid ajakohastatud ja uuendatud. Nii näiteks ei jäetud nõukogude ajal poolpõlualust Karl Ristikivi laste tarkuseraamatust välja, kuid peeti tarvilikuks mainida tema nõukogudevastaseid sõnavõtte (millega ENSV-s õnnelikku lapsepõlve
veetjail polnud mingit võimalust kokku puutuda).
1985. aastal jõudis ometigi trükki uus ENE, mis vääriks samuti põhjalikku analüüsi ajastu ideoloogiliste muutuste kroonikana. Muu hulgas on see väljaanne ainulaadne seepoolest, et viiendast köitest kadus „nõukogude“ ning alles jäi „Eesti entsüklopeedia”, mille järjepidevust sõjaeelse nimekaimuga rõhutas köite eessõnas ka peatoimetaja Ülo Kaevats. Uue riigikorra ja majandusraskuste oludes tiraažid küll vähenesid, kuid entsüklopedistide vaim ei murdunud. 1998. aastal ilmus viimane, kümnes põhiköide ning lisaköiteid tilkus veel 2005. aastani. Omajagu menukaks jäi EE ikkagi, 2003. aastal ilmunud Eesti-teemaline 12. köide juhtis kirjastuste müügiedetabelit, edestades järjekordset Harry Potteri raamatut ja Konstantin Pätsi elulugu.
21. sajandi saabumine esitas entsüklopeediatele juba hoopis uusi väljakutseid, kuid neist räägime lähemalt järgmises „Vikinurgas“.
Raul Veede (1974) on teadusfilosoof ja vikipedist.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.