Martin Malve, Arvi Haak
Viljandi on aastate jooksul pakkunud osteoarheoloogidele mitu üllatust. Nii leiti 2021. aastal Pikk tänav 20 hoonestust rajades ligi 50 tõenäoliselt varauusajast pärinevat matust ning 2024. aastal tekitas palju kõmu Männimäe põgenikelaagri kalmistu avastamine. Hiljuti jõudsid pärast pikka ootamist uurijate kätte Tartu tänava 7D krundilt 2018. aastal kogutud inimluud, mis viitavad järjekordsele matmispaigale.
Uue büroohoone ehituse arheoloogilisel jälgimisel leiti kinnistult kaks täis kasvanu skeletti. Surnud olid sängitatud selili-siruliasendis, aga ühtegi eset nende juurest ei leitud, seetõttu jääb matmisaeg praegu lahtiseks. Samuti puudub teave, kas maetud olid hauas kirstuga või mitte. Esimene, terviklikum luustik kuulus mehele, kes oli surres üle 40 aasta vana. Tema luustikul on näha nii toitumisest kui ka kehalisest koormusest tingitud patoloogiaid. Eluajal oli mees umbes 175 cm pikkune. Hambahaigustest oli tal kerge hambakivi ja kaaries, eluajal oli välja langenud kaks tagapurihammast, tõenäoliselt kaugele arenenud hambasööbija tõttu. Nagu keskealistele või vanematele inimestele omane, olid mehel jäsemete liigespindadel luukasvised, neid põhjustab liigeste kulumine ehk osteoartroos. Otsmikuluu vasakul küljel ja sama kehapoole kiiruluul oli kaks ümmargust ja ümbritsevast luust veidi kõrgemat 2–4 mm suurust ala. Selliseid moodustisi teatakse kui punktosteoome ehk healoomulisi luukoekasvajaid.
Märkimisväärne hambakivi täiskasvanud mehe ülalõualuu lõike- ja silmahammastel. Foto: MARIE ANNA BLEHNER
Teisest skeletist olid säilinud vaid üksikud luud vasakust jalalabast. Kat kendlikkuse tõttu saab tema kohta üksnes öelda, et ta oli kindlasti täiskasvanu; konts- ja kandluu suuruse põhjal võis tegemist olla naisega. Välitööde käigus koguti ka mõni irdne inimluu, mis võisid kuuluda teisele matusele, kuid seda ei saa siiski kindlalt väita. Surnute luudel ei tuvastatud vägivalla tunnuseid, leitud patoloogiad on omased kesk- ja varauusaegsete matmispaikade luuainesele.