Näriliste uurija, TÜ loodusmuuseumi kuraatori Andrei Miljutiniga on vestelnud Piret Pappel.
Fotod: Lauri Kulpsoo
ANDREI MILJUTIN on sündinud 1953. aastal Siberis, kuhu ema oli küüditatud Tartust ja isa Moskvast. 1957. aastast elanud Eestis.
Lõpetanud Leningradi põllumajanduse instituudi loomakasvatuse erialal (1976) ning samas aspirantuuri zooloogia alal (1983); bioloogiakandidaat (1987). Töötanud Tallinna loomaaias (1978–1987), Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis (1987–1994), Elistvere loomapargis (2000–2005), Tartu ülikooli loodusmuuseumis (alates 2005) ning vabakutselise
tõlkijana (1997–2019).
Loomad hakkasid teid huvitama üsna varakult. Kust sai alguse huvi näriliste vastu?
Huvi loomade vastu on mul olnud nii kaua, kui mäletan. Eriti paelusid mind rotid. Elasin lapsena Tallinna äärelinnas, sisuliselt aedlinnas, rotid olid seal kõige põnevamad loomad. Juhuslikult säilinud päevik näitab, et kümneaastasena jälgisin rotte, kaardistasin nende jälgi. Kolmeteistaastasena sain endale esimese roti. „Ostsin“ selle meie koera käest, vorstitüki eest. Rott oli poolsurnud, kuid varsti toibus, panin ta puuri. Järgmisel päeval tegi mu vend puuri kogemata lahti ja rott lasi jalga.
Olin nii õnnetu, et vanaema otsustas mind viia sanitaar-epidemioloogia-jaama vivaariumi oma tuttava juurde ja sealt anti mulle kaks väikest valget rotti. Siis sain nende loomadega päriselt tuttavaks. Vapustav kogemus! See, mida oma rottide puhul nägin, oli niivõrd erinev sellest, mida olin raamatutest lugenud. Selgus, et nad polnudki monstrumid, vaid hästi armsad loomad. Seejärel kandus huvi ka teistele närilistele.