Monika Reppo
Mõned asjad on nii hästi välja mõeldud, et nende välimus ja tarvitus ei ole aastasadade jooksul peaaegu üldse muutunud. Eelmises Horisondis kirjeldatud sõrmkübaratega käivad paaris õmblusnõelad, aga Kalamaja prügimäelt on leitud teisigi esemeid, millega võis omal ajal parandada.
Teadaolevalt on Eesti vanimad sõrmkübarad 14. sajandist ning neile on viimasel ajal üsna palju tähelepanu pööratud. Aga kääride, nõelte ja nööpnõelte uurimine on siin kandis pooleli. Lähemalt on kirjeldatud Tallinnast leitud kesk- ja uusaegseid õmblustöövahendeid, kuid see töö valmis juba üle kümne aasta tagasi. Ehkki meil ei ole Eesti kohta veel üldpilti, aitavad Kalamajast linnarahva prügi seast leitud esemed soiku jäänud uurimist veidi elavdada.
Ajalise tervikvaatega pole tegelikult seis parem ka mujal. Vanimad käärid arvatakse olevat pärit Mesopotaamiast või Egiptusest: Mesopotaamias võeti käärid usutavasti kasutusele 3000–4000 aastat tagasi; Egiptuses tarvitati neid 1500 eKr ehk umbes 3500 aastat tagasi. Mõlemal juhul peetakse silmas vedru- ehk lambakääre ehk lambaraudu (ingl shears), mis on lugejale pigem tuttavad vabaõhumuuseumidest ja vitriini tagant. Esimesed käärid olid vasesulamist, hiljem rauast. Kääride painutatud aas toimib vedruna, mis võimaldab tera kummalegi välisservale surudes lõigata küllaltki paksu kangast ja villakasukat. Survet järele lastes hüppavad käärid taas lahti ja saabki lõige tehtud.
Keskajast varasemaid kääre Eestis otseselt uuritud ei ole, kuid vanimad lambakäärid on leitud 4.–8. sajandi kalmetest Kurnas ja Lehmja-Lool. Võimalik, et Saaremaalt Liiva-Putla kalmest pärinevad veelgi vanemad käärid. Maal pruugiti vedrukääre 20. sajandini, aga linnades võeti juba 13.–14. sajandil kasutusele meile tuttava kujuga tavalised käärid ning 16. sajandiks olid need lambakääridest levinumad. Seetõttu ei pane imestama, et Kalamaja prügimäelt on tulnud päevavalgele ainult kaks paari vedrukääre. Ühed neist on lausa 25 cm pikad. Selliste suurte (üle 15 cm) vedrukääridega töödeldi villa või toormaterjali. Veelgi suuremate, 30–45 cm pikkuste kääridega pöeti lambaid. Pisemate vedrukääridega lõigati niidikesi ning tehti õmblus- ja tikkimistöö väiksemaid sisselõikeid, nendega sai ka pärgamenti lõigata. Peale selle kasutati ristkülikukujuliste teradega vanutajakääre ehk šäärimiseks mõeldud kääre. Nendega eemaldati vanutatud ja karvastatud kangalt üleliigsed kiud.
15. sajandi alguse Nürnbergi rätsep õmblemas. ALLIKAS: STADTBIBLIOTHEK IM BILDUNGSCAMPUS NÜRNBERG, AMB. 317.2° FOLIO 18 RECTO
2. sajandi alguses mõtlesid roomlased välja neediga ühendatud käärid, mis on kahest poolest kokku pandud. Esialgu kasutasid neid habemelõikajad ja rätsepad, hiljem ka näiteks kirurgid. Eesti vanimaid kaheosalisi kääre pole kindlaks tehtud, kuid Tallinna jõudsid sellised käärid hiljemalt 13. sajandil. Keskaegsed kaheosalised käärid on üldjuhul rauast, seesugused on ka 12 Kalamaja prügimäelt leitud kääripaari. Neist enamjaole on omased keskaegsete kääride tunnused: ovaalsed või piisakujulised käepidemed paiknevad haarade keskteljel, haarad on lühikesed ning terad kitsad ja teravatipulised. Leidub ka üks paar õõneskumerate terade ja lahtiste, painutatud otstega käepidemetega ehk rotisabadega kääre, mis kuuluvad 16. sajandisse.
Vaid ühel kääripaaril leidub meistrimärk: kuueks võrdseks osaks jaotatud ovaal. Neid kääre eristavad teistest ka D-kujulised käepidemed. Kääride leiukontekst on segane, kuid ilmselt pärinevad need prügimäe hilisemast kasutusajast, sest seda laadi käärid võiksid olla valmistatud 17. sajandil. Küllaltki maapinna lähedalt on saadud ka ühed 18.–19. sajandi ovaalsete käepidemetega õmbluskäärid, mille teramikku ehib väljalõigatud süda. Kaheosaliste kääride hulgitootmine valuterasest algas 1761. aastal Sheffieldis; mitu 17.–18. sajandil alustanud kääritootjat on tegutsenud tänini.
Juba kirjeldatud kääride kõrval leidub Kalamaja prügimäe kollektsioonis küünla- ehk tahikääride katkeid. Käepidemed on neil samasugused nagu tavalistel kääridel, aga määrata on lihtsam, sest enamasti on küünlakäärid tehtud üleni vasesulamist. Selliste kääridega lõigati küünlataht õigesse mõõtu. Nimelt segas taht kesk- ja uusaegsetel küünaldel ära põlenud tahiosa põlemist, leek muutus hämaraks ja suitsuseks. Samuti oli rippuv taht suur tuleoht. Alles 1825. aastal patentis Joseph Cambacères meile tuttava punutud küünlatahi, mis põlemise järel ise keerdub ja ära põleb.
Tahikääridel on ühel teral ristkülikukujuline karbike ja teisel karbi kaas. Kui käärid sulgeda, kukub tahisüsi kambrikesse ja küünal saab eredama leegiga edasi põleda. Aeg-ajalt kutsutakse neid ka küünlakustutajateks: see tuleb tahikääride ingliskeelsest nimetusest candle snuffer ja sõna snuff tähenduse muutumisest ajas. Keskinglise keeles tähendas snoffe tahisütt, aga nüüd leegi kustutamist. Muidugi saab selliste kääridega vajaduse korral ka leeki kustutada, aga peamiselt on nad ikkagi mõeldud tahi lõikamiseks. Tahikäärid olid tihti komplektis samamoodi kaunistatud küünlajalgadega ja tahihoidikutega; teenijad võisid neid kanda ka vööl. Esmalt kasutati tahikääre 15. sajandil. Kalamajast on leitud 13 tahikääri katket.