Jaana Ratas
Tallinna arheoloogilistel kaevamistel on siin-seal ikka tulnud nähtavale riidetükke. Ent Kalamajast Jahu tänava prügilast leitud üle 2300 rõivakatke on suurim hansalinnast avastatud hiliskeskaegne-varauusaegne tekstiilikogum. Põhjust pole vaja kaugelt otsida: linna jäätmeaukudes ja käimlates, kuhu visati ka kodune olmeprügi ja töökodade tootmisjäägid, moodustus ajaga tihke, sõnnikune ja hapnikuta pinnas, mis on loomset päritolu (lambavillast ja teiste loomade karvadest ning siidist) tekstiilijääkide säilimiseks suurepärane. Taimsest kiust kangad ja õmblusniidid enamasti hävivad maapõues. Seega me paraku ei tea, kui palju oli esialgu äravisatu hulgas linaseid riidetükke.
Tekstiili alla liigitub uurija silmis kõik, mis koosneb kiududest. Kalamaja leiukogum pakub rõõmustavalt mitmekesist ainest. Harulduseks saab pidada paari päevavalgele tulnud hobusejõhvist kalavõrguräbalat ja hobusejõhvist nöörijuppe, eraldi leiurühm on taimsetest ja loomsetest kiududest köied. Tõrvaseid loomakarvadest köiejuppe oli enamasti pruugitud tihendusena paadi- ja laevaplankude vahel, aga puidukiust ja kanepist köisi vajati mitmel otstarbel: nendega sai siduda või näiteks pakke või ehitusmaterjali üles vinnata. Leidus ka vildist peakatteid, sisetaldu ja erilaadseid pehmendusi; jämedakoelised pakkeriided saabusid koos kaupadega, mis olid neisse mähitud või õmmeldud ja nööriga kinni seotud: paks loomakarvadest kangas kaitseb kaupu ka laeval märjakssaamise eest. Kuid kolmveerand Kalamaja tekstiilileidudest on riiete katked. See ei ole üllatav, sest kodumajapidamistes kasutati mitmesuguseid materjale ning loomulikult valmistati neist rõivaid.
Jahu tänavalt leitud 15. sajandi pakkekanga tükk ning samaaegse villakoti-kaubapalli kujutis Nürnbergist. Küllap tarvitati ka veise- või kitsekarvadest valmistatud pakkekangaid mitu ringi, aga me ei oska sekundaarseid kasutusjälgi nende pealt välja lugeda. 20. sajandi kirjandusest loetud lood mängusõltlastest, kellel on õhtuks seljas söe- või suhkrukotist ürp, ulatuvad ilmselt ka keskaega: nii mõnigi oma rõivad maha mänginud vennike võis lõpetada oma päeva, pakkekangas keha katmas. Foto: JAANA RATAS / AI 7909: T 284. Pilt STADTBIBLIOTHEK IM BILDUNGSCAMPUS NÜRNBERG, AMB. 317.2°, FOLIO 55 RECTO
Tekstiilikogumi suurim ja põnevaim osa ongi rõivaste jäänused: põhiliselt villasest, üksikult ka siidkangast õmmeldud rõivaste tükikesed; natuke leidub rõivaste juurde kuulunud nööre ja paelu. Ühtlasi on leidude hulgas nõeltehnikas ja silmuskoelisi eri säilivusastmes kindaid, sokke ja mütse, sh isegi peaaegu terviklikke eksemplare.
Kuigi osa leitud riidekatkeid võib viidata kohalikule käsitööle, olid kangad keskajal üks põhilisi importkaupu, mida Lääne-Euroopast Liivimaale toodi, sealhulgas villaste kangaste hulgas populaarseimat rõivamaterjali ehk kalevit. Kalevi valmistamine oli kutseliste käsitööliste mitmeetapiline töö: pärast kudumist kangas vanutati, seejärel karustati selle pind uniohaka nuttidest kraasidega ning lõpetuseks pügati kangapealis erikääridega ühtlaseks ehk šääriti. Sedasi saadi kanga mõlemal küljel iseloomulik tihe sametitaoliselt madalakarvaline pind.
Just tänu pinnatöötlusele ja paksusele on kalevist rõivajäägid väga kõnekad, eriti kui nähtavalt kulunud katketel leidub lõikamis- ja õmblemisjälgi. Seal on talletunud nii omaaegsed õmblusvõtted kui ka inimeste tarbimiskultuur.
Punastes toonides kalevist riidekatked. Vasakul ülal on esmase väljalõikamise jäägid. Vasakul all rõivakatke kulunud välispind ja kulumata sisepind. Keskel on kortsude ja kulumisjälgedega riidetükk. Paremal on lapse sukk, mis on tehtud mõlemalt küljelt paljaks kulunud kalevist. Fotod: JAANA RATAS / AI 7909 T: 295, 77, 151, 232, 68, 795
Mitu rõiva eluringi
Pikaajalisel kandmisel rõivad kuluvad, kortsuvad ja venivad ning karustus kulub mõnes paigas maha. Tööstusrevolutsiooni eelsel ajal riideid lihtsalt vanamoodsuse või mõne kulunud või rebenenud koha pärast ära ei visatud, sest neid sai veel pruukida. Järgmiste kasutusringide väljalõikamise jääkide põhjal on ilmne, et tekstiilide eluiga pikendati nii palju kui võimalik. Riiete välimust sai värskendada, pöörates paljaks kulunud välispinna rõiva sisse ja kulumata pinna välja. Kalevist esemete kulunud pinda sai uuesti karustada. Riideeseme kulunud osi asendati uutega, sellele viitavad näiteks Kalamaja kullaaugu sukakatkete leiud. Kui riie oli juba väga õhukeseks kulunud, sobis ta veel näiteks mõne rõivaeseme voodriks. Igast riiete ümbertegemisest tekkis mingi prügi, mis lõpetas käimlas või prügiaugus, näiteks hügieenisideme või tualettpaberina.