Tekst: MARTIN TIKK Fotod: JANE OJA
Niiskus võib hoonesse jõuda lekkiva katuse või pinnase kaudu, aga kujuneda ka argitoimingute tõttu: pesemine, toiduvalmistamine ja pesukuivatus. Milliseid kohti tasub kodus esimesena kontrollida? Kuidas märgata varjatud hallitust ja millal tuleks kutsuda spetsialist? Kui niiske peaks siseõhk olema ning mida saavad omanikud, hooldajad ja riik teha, et kahjustusi üldse ei tekiks?
Niiskus tuleb nii väljast kui ka seest
Selleks et leida niiskuse põhjus, tasub kõigepealt eristada, kas vesi tuleb hoonesse väljast või on niiskus tekkinud siseruumides. Tartu ülikooli mükoloogiateadur Jane Oja selgitab, et kõige sagedamini pääseb vesi konstruktsioonidesse lekkiva katuse, katkise vihmaveesüsteemi või pinnaseniiskuse tõttu. Siseruumides lisavad niiskust pesemine, toiduvalmistamine, pesukuivatus ja torulekked. Kui ventilatsioon ei suuda veeauru välja viia, koguneb niiskus pindadele või ka konstruktsioonidesse.
Külm ise hoonesse samal viisil ei pääse. Jane Oja sõnul kaotab hoone soojust ebatihedate või halvasti soojustatud kohtade kaudu. Õhulekete ja külmasildade tõttu külmaks muutunud sisepindadele võib kondenseeruda siseõhus olev veeaur. Nii on soojapidavus- ja niiskusprobleemid sageli omavahel seotud. Olulisem on see vanemates majades, kus ühe mure lahendamine võib teise märgatavaks teha.
Tallinna tehnikaülikooli hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor Jarek Kurnitski jagab niiskusprobleemid kaheks: peidetud liigniiskus konstruktsioonide sees ning silmaga nähtav niiskus, mis kondenseerub külmadele pindadele. Puuduliku ventilatsiooni korral võib siseõhu niiskus suureneda ning veeaur kondenseeruda külmasildadele, näiteks soojustamata korterelamu aknasillusele või välisseina ja lae nurka, kus temperatuur on kõige madalam. Kui vanad aknad on asendatud uute õhupidavate akendega, kuid loomuliku ventilatsiooni toimimist ei ole parandatud, võib probleem talvel teravneda.