Ragnar Nurk
Estonia ooperiteatri laienduse tõttu võib linnakindlustuste ala markeeriv rohevöönd väheneda ja maa sees terviklikult säilinud ajaloolised kaitsemüürid võidakse ulatuslikult lammutada, et teha ruumi mastaapsele uusehitisele Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal. Jutt on Estonia teatri ja Pärnu maantee vahelisest endise Uue turu alast, kus veel Krimmi sõja ajal 19. sajandi keskel olid kindlusvallidel täies kaitsevalmiduses suurtükid. Selles kohas asunud Kirdepoolne Uus poolbastion kuulub Tallinna linnakindlustuste viimasesse suuremasse ehitusjärku keisrinnade Jelizaveta (Elisabeti) ja Katariina II valitsusajal. Milline on kõnealuse poolbastioni kui fortifikatsioonirajatise saamise lugu ja arhitektuur laiemal ajaloolisel taustal?
Kirdepoolne Uus poolbastion ja seda ümbritsevad muldkindlustuste elemendid Vene-Rootsi sõja (1788–1790) aegse seisuga. Kindlustuste peavallil on näidatud tollased tegelikult relvastatud suurtükipositsioonid. Poolbastioni esinurga teravik ulatub täpselt vastu praegust Estonia teatrihoonet, kuid kindlustuse enda asukoht on jäänud tänini hoonestamata. Pildil kujutatud muldkindlustuste maapealsed osad on peaasjalikult tasandatud, ent vallikraavid koos eskarp- ja kontreskarpmüüridega on väga hästi säilinud. Kuigi tegu on praeguseks ühe enim muutunud linnakindlustuste lõiguga, võib teraselt vaadeldes leida linnaruumist märke neist nii linnastruktuuris kui ka üksikehitistena. Karjaväravasse viinud silla kohale on rajatud G. Otsa tänav ja kindlustuste glassii välisservas kulgeb Estonia puiestee. Pildil all paremal näha olev Kõrge Viru värava bastion on praegune Virumägi (nn Musumägi) ja selle kõrval kõrgete majade vahel on imekombel säilinud keskaegse Hinke torni alumine osa. REKONSTRUKTSIOON RAGNAR NURK, TEOSTUS ALFREDO MARTÍNEZ PÉREZ. PILDI VALMIMIST ON TOETANUD KOIT RIKSON (OÜ EOSTRE PUBLICATIONS)
Tallinna kindluse tugevdamise välispoliitiline taust
Tallinna, Rootsi kuningriigi viimase tugipunkti minek Põhjasõjas 1710. aastal Venemaa võimu alla ei tähendanud sõdade ega kindlusehitiste lõppu.
Lootes vanu valdusi tagasi võtta, algatas mere poolt ähvardav vana vaenlane Rootsi kaks revanšisõda (1741–1743 ja 1788–1790). Mõlemad pooled ehitasid piirikindlusi Soome idaosas ja arendasid mereväebaase Soome lahe piirkonnas.
Peeter I tütre keisrinna Jelizaveta ajal (valitses 1741–1762) muutusid Venemaa suhted Euroopa suurjõudude hulka pürgiva militaarriigi Preisimaaga sügavalt vaenulikuks. Pinged kuningas Friedrich II valitsetud Preisimaaga kulmineerusid otsese kokkupõrkena Seitsmeaastases sõjas, milles Venemaa osales aastail 1757–1762. Keisrinna Katariina II pika valitsusaja (1762–1796) esimesel kümnendil püsis Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel pinevus, mis lõdvenes alles Poola jagamiste tõttu (neist esimene 1772).
Keisrinna Jelizaveta paraadportree. Tundmatu autori teos Louis Tocqué’ 1758. aasta maali järgi. EESTI KUNSTIMUUSEUM
Baltikum oli kogu 18. sajandil Venemaa maavägede sõjaliste operatsioonide platsdarm ja lähitagala. Ebaedu korral lahinguväljal olnuks tegu pealinn Peterburi eelpositsiooniga. Kirjeldatud välispoliitiliste olude tõttu on igati mõistetav, et 18. sajandi keskel tugevdati Tallinnas kindlustusi.
Linna kindlustustöid ajendas jätkama ka asjaolu, et 1765. aastal otsustati pärast pikki kõhklusi viimaks Paldiski asemel keskenduda Tallinna sõjasadamale, mis samuti vajas kaitset maa poolt. Kui lähedal peeti sõdu, seati Tallinna muldkindlustused alati kaitseseisukorda: korrastati valle ja relvastati need suurtükkidega.
Põhjasõja-järgsele perioodile iseloomulikke muldkindlustuste kahuripositsioone saab Eestis rekonstrueeritud kujul näha Kuressaare kindluses. Kindluste piiramise ja kaitse põhirelvad olid eestlaetavad sileraudsed suurtükid, millega valdavalt tulistati rauast ümarkuule. Pildil on Napoleoni sõdade aegsed väiksed kuuenaelased suurtükid (kaliiber kuuli kaalu järgi). TÕNU SEPP
Mis on mis?
Bastion uusaegsete muldkindlustuste põhielement, mis on kahelt küljelt liigendatud kujuga
poolbastion vaid ühelt küljelt liigendatud bastion, teine külg on sirge
eskarpmüür vallikraavi sisekalda müür
kontreskarpmüür vallikraavi väliskalda müür
fass muldkindlustuse esikülg
flank muldkindlustuse kõrvalkülg
Tallinna muldkindlustusvööndi valmisehitamine tsaariajal
Tallinn ei oleks saanud 17.–18. sajandil olla ei Rootsi ega Vene võimu all Eestimaa kubermangu tõsiselt võetav haldus-, majandus- ega kultuurikeskus ilma usutavate kaitseehitisteta. Vene võimu ajal läksid Tallinna kindlustustööd linlaste suureks kergenduseks täielikult riigivõimude kätte ja nende tarbeks asutati Venemaa sõjaväestruktuuris Tallinna insenerikomando. Muutus see, et kui varem tulid projektid Stockholmist, siis nüüd Peterburist ja nende elluviimise professionaalne tase all-linnas ilmselt paranes. Pole vast põhjust kahelda, et jõudsalt provintsistuva linnakese üldise ehitustegevuse taustal oli enamik riiklikke ehitustöid, sealhulgas kindlustustööd, silmapaistvalt kõrgel tasemel ja ulatuslikud.
Vene vägedele alistumisel olid Tallinna kaitsesüsteemi eri lõigud pooleli jäänud tööde tõttu ääretult ebaühtlase kaitsevõimega. Seetõttu tuli hakata järjest lappima rootslastel valminud üksikute hiigelbastionide vahelisi kaitselünki. Plaaniskeemilt, mis kujutab Tallinna kindluse lõppseisu, võib tähele panna, et linna lääne- ja idaküljel on lisakaitseehitised sobitatud varasemate vahele.
Viru ja Harju värava vaheline lõik oli ainus, millele Vene ajal anti võrreldes varasemaga põhimõtteliselt uus plaanilahendus. Siin kaaluti kaua mitmesuguseid projektlahendusi, mida illustreerib artikli juurde lisatud diagramm. See lõik oli vaenlasele suhteliselt avatud ja senised muldkindlustused võrdlemisi lihtsakoelised: põhiliselt linnamüüri välisküljel kulgev Liivi sõja aegne vall ja Põhjasõja-aegsed reduudid.
Alles Vene ajal tehtud kindlustustööde tulemusena omandas Tallinna kindlustusvöönd umbes 18. ja 19. sajandi vahetuseks tervikliku iseloomu. Seejärel senise kindlustusvööndi arendamine lõpetati, sest sõjanduses hakkasid puhuma uued tuuled, ühtlasi mõjus töid pärssivalt asukoht impeeriumi piiridest kaugel.
Viru ja Harju värava vahelise lõigu arvatav Hannibali projekt
Viru ja Harju värava vahelist lõiku käsitlesid Venemaa sõjaväeinsenerid 18. sajandi keskel ühe tervikuna. Samas omandas see lõpliku kuju kahe suuresti erineva projekti alusel tehtud tööde tulemusel. Esmalt töötati keisrinna Jelizaveta ajal koostatud projekti järgi (suund Viru väravast Karjavärava poole) ja seejärel keisrinna Katariina II aegse projekti järgi (suund Harju väravast Karjavärava poole). Nõnda on piirkonna kindlustuste arengut võrdlemisi raske mõista – tuleb põhjalikult süveneda ajaloolisse plaanimaterjali. Ent nii saab arusaadavaks ehitiste, sealhulgas siin kõne all oleva poolbastioni, mõneti ebakorrapärane lõplik kuju. Hilisema Uue turu kohal paiknenud Kirdepoolne Uus poolbastion tegi läbi vast kõige suurema muutuse: ta rajati algul bastionina ja seejärel ehitati ümber poolbastioniks. Ent vaatleme kõike järjekorras.
Teame, et keisrinna Jelizaveta aegne projekt töötati välja 1752. aastal, kuid selle puhtalt vormistatud variant pole säilinud. Samuti pole ei plaanidelt ega arhiivimaterjalidest seni õnnestunud kindlaks teha ühte kindlat autorit, kuid see on Vene võimu aegsete kindluseprojektide korral igati tavapärane. Projektid said lõppkuju Peterburis suurtüki- ja inseneriväe keskkontoris valdkonna kõrgemate sõjaväelaste arutelude tulemusel; kui juhised käsuliini pidi alluvatele läksid, siis üksikuid panustajaid ei rõhutatud. Siiski tasub esile tuua ühe Tallinnaga seotud erakordse isiku võimalikku või isegi vältimatut rolli projekteerimisel.
Tallinna insenerikomando 1752. aasta jaanuaris pealinna lähetatud kindluseplaanil on kujutatud hoopis teistsugune ja mõneti lihtsakoelisem Viru ja Harju värava vahelise lõigu plaanilahendus. Aprilli lõpus oli Venemaa insenerikorpust pandud juhtima sõjaväeinsener ja endine Tallinna ülemkomandant Ibrahim Hannibal. Juba juunis andis ta Peterburist Tallinna komandole teada Kõrge Viru värava bastioni ja Ingeri bastioni vahelise lõigu projektist. Eeldatavasti on tegu sama lahendusega, mida on kujutatud paar aastat hilisemal tööde plaanil (vahepealsed plaanid ei ole säilinud), mis on avaldatud siinses artiklis.
Tallinna linnakindlustuste plaani väljavõttel on kujutatud 1752. aasta projekti ja selle alusel 1754. aastaks tehtud töid. Ingeri bastioni ja Kõrge Viru värava bastioni vahel on näha vana vall koos selle kavandatud uue kujuga, sh alustatud uus bastion. Vallikraavi väliskaldal on Põhjasõja-aegsed reduudid. VENEMAA RIIKLIK SÕJALAEVASTIKU ARHIIV
Tõenäoliselt Hannibali (või suuresti tema osalusel) välja töötatud uute muldkindlustuste kavandi lähtekoht oli vana vall, mida tuli jõuliselt liigendada sisse- ja väljaastetega, et eri lõigud saaksid üksteist paremini suurtükitulega katta. Keskne idee paistab olevat tagada võimalikult hea kaitse Karjaväravale, paigutades selle mõlemale küljele väikesed terava ninaga bastionid. Karjavärava muldkindlustusele lisatavatelt flankidelt oleks omakorda saanud katta uute bastionide esist ala. Teise kaitseliini oleks kuulunud kaks senist reduuti, kust saanuks võtta tõhusa tule alla mõlema uue bastioni esise ala. Harju värav, mis oli kinni müüritud juba 16. sajandil enne Liivi sõda, pidi jääma selle projekti järgi suletuks.
Projekteeritud väikebastionide arhitektuuris torkab silma noolepead meenutav kuju. Kõrge kolmnurkne esiosa pidi varjama vaenlase tule eest madalamal asetsevad flankide kaitsepositsioonid, mis võtnuks tule alla naaberkindlustuste esise vallikraavi. Tegu on ühe variandiga bastionist, millel on taandflangid ja neid katvad oriljoonideks nimetatud eendid, kuigi viimased ei paikne antud juhul bastioni üldisest kontuurist väljas, st bastionil on sirged flangid. Bastioni välisperimeetrile oli ette nähtud eskarpmüür ja eri tasandid bastioni peal tuli kujundada muldkehandi pinnasest nõlvadega.
Selliste varjatud flankidega bastione oli põhjust rajada suundadesse, kus vaenlasel olid head positsioonid ja kaitsjate kahurid vajasid lisakaitset, et tormijooksu ajal saaks mõnda neist veel kasutada. Siin kavandatuga samalaadsed flangid võeti kasutusele 17. sajandi keskpaiku (nt teoreetikud, nagu Pagan, Ruse, Heidemann). Üsna varane ja ilmekas kohalik näide on Rootsi-aegsed Tartu Toomemäe bastionid (ehitati ümber Katariina II ajal). Pärast Põhjasõda rootslaste alustatuna ja venelaste lõpetatuna leiame niisugused bastionid Soomest uue Hamina (rts Fredrikshamn) kindluslinna kahelt küljelt, mis olid enim ohustatud.
Rootslased olid Soome rajanud radiaalplaaniga ideaallinna Hamina. Vaade Hamina idakülje hästi säilinud muldkindlustustele; vasakul Hamina ja paremal Savonlinna bastion, millevahelises kurtiinis paiknes Viiburi värav. HANNU VALLAS, MUSEOVIRASTO
„Peeter Suure moorlane“ Ibrahim Hannibal
Ibrahim (Abraham, Abram) Hannibal (1696?–1781) on ajalukku läinud kui Peeter I mustanahaline teener ja ristipoeg. Ta tegi Venemaal oma päritolu kohta erakordset sõjaväelist karjääri kuni kindrali auastmeni; tema järeltulijate hulka kuulub kirjanik Aleksandr Puškin.
Võib-olla veidi vähem tuntud on asjaolu, et erialalt oli Hannibal sõjaväeinsener, saanud asjaomase hariduse Prantsusmaal, kus üks tema õppejõude oli oma aja silmapaistvamaid tehnikateadlasi Bernard Forest de Bélidor. Hannibal võttis Venemaale naastes kaasa ligi neljasajast köitest koosneva isikliku raamatukogu, kuhu kuulusid eeskätt prantsuskeelsed teosed matemaatika, fortifikatsiooni ja suurtükiväe vallast. Peeter I surmale järgnenud ebasoosingu tõttu rajas ta kindlustusi Siberis Hiina piiri ääres ja hiljem lühikest aegaPärnus. Seejärel võttis ta Tallinnast naise ja elas aastaid tagasitõmbunult Keila lähedal Karjaküla mõisakeses.
Võimule saanuna edendas keisrinna Jelizaveta tema isale ja talle endale piiritult ustava Hannibali karjääri. Vene-Rootsi sõja ajal ülendati ta 1742. aastal armeekindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks, kellel tuli Tallinn paremasse kaitsevalmidusse seada. Talle kingiti Keila lähedal senisest suurem Rahula mõis, kus ta seisis otsustavalt eesti talupoegade huvide eest, ei lubanud suurendada koormisi ega rakendada ihunuhtlust.
1752. aastal nimetati Hannibal insener-kindralmajoriks ning viidi üle Peterburi insenerikorpuse keskasutusse, temast sai kogu Venemaa kindlustustööde juht järgmiseks kümneks aastaks. Esmajoones hakkas ta tegelema kindluseprojektide ja muude „kunstiliste“ küsimustega. Tema üldjuhtimisel kindlustati tollase impeeriumi piirialasid nii läänes kui ka Siberis ja Ukraina aladel. Varsti allutati talle ka Kroonlinna ja Laadoga kanalite ning Paldiski sadama tööd. Ei ole teada, et Hannibali kui fortifikaatori tööd oleks tervikuna põhjalikult uuritud.
Ülemkomandant Ibrahim Hannibali isiklik vapp pitsati jäljendil kirjal Tallinna raele aastast 1742. Vapi keskel on ovaalne kilp vasakule sammuva elevandiga, kelle seljal on vaip ja kroon, kilbi kohal rüütlikiiver kulliga. Kilbi all on ladinakeelse deviisi suurtähed FVMMO, mille võimaliku seletusena on pakutud Fortuna vitam meam mutavit oppido (või omnino) („Saatus on muutnud mu elu täielikult“). TALLINNA LINNAARHIIV
Umbes niisugused võisid välja näha Tallinnaski tegutsenud Venemaa insenerikorpuse ohvitserid. Vormirõivastuse hulka kuulus kaftan ja aluskuub kamsool. Joonistus 1743. aastast. VENEMAA RIIKLIK SÕJAAJALOO ARHIIV, WWW.REENACTOR.RU
Bastionist poolbastioniks
Mõistagi korraldasid tegelikke töid teised insenerid, kes tavaliselt paari-kolme aasta järel vahetusid. Projekteerimise ja tööde alustamise ajal vastutas Balti kubermangude kindlustustööde korralduse eest Hannibali otsene alluv brigadir insenerpolkovnik Nikolai Ludwig; Tallinna insenerikomando ülem oli insener-major Gustav von Hellwig.