Indrek Jääts
Poola lääneossa, ajaloolise Suur-Poola (Wielkopolska) pealinna Poznańi lähedale jääb Gniezno linnake. Kui sattuda sinna eelteadmisteta, paistab see üsna argise ja väheütleva kohana. Sääraseid väikelinnu on Poolas ja naabermaades kümneid või lausa sadu. Ent ajalugu veidigi teades omandab see paik erilise tähenduse.
Joois: HORISONT
Keskaegsetes kroonikates, sealhulgas 14. sajandi algul valminud Suur-Poola kroonikas, on juttu kolmest vennast, kel nimeks Lech, Czech ja Rus. Kord läksid nad jahile ja liikusid saaki jälitades eri suundades. Põhja poole matkanud Lech sattus ühel õhtul kokku võimsa valge kotkaga, kes ägedalt oma pesa kaitses. Mees võttis punaste loojangutoonide taustal äkitselt tema ette ilmunud suurt ja õilist lindu kui märki ning otsustas sellesse paika rajada oma linnuse. Sellest pesast (gniazdo) saigi legendi järgi alguse Poola riik ja rahvas. Valgest kotkast punasel taustal sai aga Poola vapp.
Mitmes keeles nimetatakse Poolat praeguseni Lechi järgi, näiteks rumeenia Lehia, türgi Lehistan, leedu Lenkija. Ka idaslaavi etnonüüm лях on võrsunud samast kännust. Aga mis ülejäänud vendadest sai? Lõuna poole siirdunud Czech pani aluse tšehhidele, idakaarde sattunud Rus ruteenidele. Ruteenideks kutsuti idaslaavlasi, eeskätt praeguste ukrainlaste ja valgevenelaste ühiseid esivanemaid. Muide, kõikides legendi variantides Rusi ei ole, vendi võib olla ainult kaks.
Ajaloolaste arvates toimus see kõik pisut teisiti. Nüüdse Poola lääneosas Warta jõgikonnas elas üks lääneslaavi hõim – polaanid. Nende nimetus tuleb arvatavasti sõnast pole, mis tähendab lagendikku, välja või põldu. Tõepoolest, see maa on tasane ja viljakas ning millalgi 9. sajandil tekkis seal varane riiklik moodustis, mille üheks keskuseks kujunes Gniezno. 10. sajandi lõpuks õnnestus polaanide vürstil Mieszkol, esimesel omanimelisel, ühendada suurem osa nüüdse Poola alasid ning panna seega alus Poola riiklusele. Polaanide järgi hakati nimetama kogu maad ja rahvast. 966. aastal võttis Mieszko I vastu lõuna ja lääne poolt peale pressiva ristiusu ning lõimis Poola kristliku Kesk-Euroopaga. Esimene piiskopkond loodi aastal 968 Poznańis, mis oli samuti üks polaanide keskusi.
Mieszko surma järel (992) jätkas Poola riikluse ehitamist tema poeg Bolesław I Chrobry (Vapper). Üks võimalus oma mõju suurendada ja valdusi laiendada oli ristiusu levitamine. Kevadel 997 saabus vürsti õukonda Gnieznos Praha Adalbert, ajalooliselt väga tähtis tegelane. 950. aastatel Tšehhi (Böömimaa) ülikuperre sündinud poisile pandi nimeks Vojtěch. Noormees pühendus kiriklikule karjäärile, õppis Magdeburgis ning sai oma sealse õpetaja järgi uue nime – Adalbert. Üsna noorelt sai temast Praha piiskop, kuid võistlev klann surus ta varsti kõrvale.
Püha Adalberti kirst Gniezno katedraalis FOTOD: INDREK JÄÄTS
Gniezno katedraali kuulsatel pronksustel (12. saj) on kujutatud stseene püha Adalberti elust
Adalbert viibis pikalt eksiilis ning pidi viimaks oma auväärsest ametist loobuma. 997. aasta kevadel saatis Bolesław ta misjonärina paganlike preislaste juurde ja juba 23. aprillil 997 suri Adalbert kuskil preislaste territooriumil, arvatavasti Visla suudme lähedal, märtrisurma. Bolesław korraldas tema maiste jäänuste äratoomise, tasudes preislastele hüvituseks nende kaalu kullas. Vähemasti on niimoodi kirjas pühaku hiljem koostatud elulugudes.