Martin Malve
Viimastel aastatel on üha rohkem tehtud päästekaevamisi matmispaikades, mis olid olnud kasutusel vaid sada aastat või isegi vähem aega tagasi. Näiteks 2022. aastal uuriti Ida-Virumaal Peeterristil 19. sajandi kirikaeda ja 2024. aastal Viljandis Männimäel 1940. aastate põgenikelaagri kalmistut. Sel hooajal kaevati Keila südames surnuaeda, mis oli asutatud 1823. aastal ja hävitatud 1966. aastal.
Praegusel ajal on nimetatud kalmistu kohal park. Miks on nii värske surnuaed unustuse hõlma vajunud? Matmispaik sai oma piirid juba enne Teist maailmasõda, kuid sinna sängitati üksikjuhtudel veel 1940.–1950. aastatel, võib-olla hiljemgi. Võsastunud ala oli tollastele võõrvõimudele pinnuks silmas, mistõttu hauad tasandati, ristid lõhuti ja 1960. aastatel loodi asemele punapark. Hiljem on rajatud kalmistut läbiv tänav (Jaama tn), väiksemaid hooneid, arvukalt elektriliine, vee-, kanalisatsiooni- ja soojustorustikke.
Uuritud surnuaia asukoht 1920. aasta Keila plaanil. ERA.T-6.3.1510
Tänavu suve lõpus hakati ühte nõukogudeaegset kaugküttetorustikku uuendama. Tööde käigus leidsid ehitajad mitu matust, purustatud ristide ja hauakivide katkeid. Ligi kuu kestnud arheoloogilistel päästekaevamistel avastati seitse varasemate torustikutöödega lõhutud hauda ning uue torulõigu alalt leiti kaheksa terviklikult säilinud matust.
Täiskasvanud naise ja väikelapse kaksikmatus. MARTIN MALVE
Kaheksa uuritud surnut paiknesid neljal hauaplatsil ja olid mulda sängitatud kirstudes. Puusärkidest oli järele jäänud arvukalt naelu, puitu ja tekstiilikatkeid. Mitme kirstu kaaneservad olid kaunistatud narmastega ja enamikul oli külgedel kuus kandesanga. Kolmel juhul olid säilinud kirstukaane ristikujulised pliikruvid. Osal surnutel oli hauapõhi ja -küljed vooderdatud kuuseokstega. Puusärkide peal olid alles ka traadist pärjaraamide katked, neist ühel olid küljes elupuuokstest punutise fragmendid.