Indrek Rohtmets
„Valdése poolsaar asetseb Chubuti maakonna rannikul. See on kirvetera kujuline maamassiiv (kaheksakümmend miili pikk ja kolmkümmend lai). Poolsaar on peaaegu saar, sest ta ühineb maismaaga nii kitsa kaela kaudu, et seda mööda sõites näeb merd mõlemal pool teed. Minek poolsaarele oli nagu sõit uuele maale. Päevi olime me sõitnud mööda monotoonset ja ühevärvilist Patagoonia maastikku, mis oli lame ja elutu nagu piljardilaud, kui aga jõudsime poolsaarele, muutus maastik järsult. [—] Muutunud ei olnud ainult maastiku värv ja pinnavormid, vaid maastik ise oli äkki muutunud elavaks.“ Nõnda on kirjutanud Gerald Durrell oma raamatus „Whispering land“ (eesti keeles „Sahisev maa“, 1965).
Chubuti maakond asub Argentinas. Me oleme tillukese üüriautoga, kuhu vaevu reisikohver ära mahtus, teel Valdése poolsaare poole. Oleme täiesti päri Durrelli põgusa kirjeldusega maastiku muutumisest. Durrell kirjutas aastal 1961, et Valdése poolsaar oleks ideaalne koht looduskaitsealale, sest mandriga ühendab teda ainult kitsas maakael, mida mööda sõites näed merd ehk siis Atlandi ookeani lahtesid, mõlemal pool maanteed. Ja seda maakaela on kerge kontrollida, et soovimatud külalised sealtkaudu sisse ei pääseks. Tänapäeval ongi kogu poolsaar Reserva Faunistica Peninsula Valdés ehk Valdése poolsaare faunistiline reservaat ja see on üpris populaarne paik kogu maailma loodushuviliste seas. Ei tea, kas Durrelli soovitus on selle sünniga ka kuidagi seotud.
Joonis: HORISONT
Poolsaarele sõites mõtleme, et kes on esimene loom, keda näeme, ja ennäe, loteriivõit ongi käes. Peatunud kaitseala serval väikeses asulas Puerto Pirámideses, võtame mere ääres einet ja märkame lainetes lähenevaid täpikesi. Neid täpikesi on kolm ja nad kasvavad aina suuremaks. Lõpuks pole enam kahtlust – need on mõõkvaalad, siinse ökosüsteemi suurimad kiskjad. Neile sekundeerivad vaid merileopardid. Mul on tuliselt kahju, et minu kaamera objektiiv ei võimaldanud vaalasid korralikult jäädvustada. Mulle oli see esimene kord mõõkvaalu looduses kohata. Mõõkvaaladest teen edaspidi veel juttu. Valdése kaitseala on märkimisväärselt suur, kokku 840 000 hektarit, ja sealsete loomarikkuste üleslugemine võtab aega. Peale mõõkvaalade on seal ihaldatud vaatamisobjekt üks teine vaal, lõunavaal, kelle nägemiseks korraldatakse vaalaretki. Meie esmane siht oli aga patagoonia merilõvide lesila poolsaare põhjaotsas. Olime küll varasemal ajal käinud Namiibias vaatamas aafrika merikarusid, aga ikkagi, siin olid merilõvid!
Täiskasvanud isane patagoonia merilõvi uhkelt oma naiste ehk siis haaremi keskel. FOTOD: INDREK ROHTMETS
Ilmekas pildike Valdése poolsaare elurikkusest. Patagoonia pingviinid oma urgude juures ja nende keskel metsikud alpakad
Jälle tuleb kasutada Durrelli nime. Ma ei ole juhtunud lugema paremat ja kohati lausa südamlikku merilõvide elu kirjeldust kui see, mis on ilmunud tema teoses „Sahisev maa“.
Ja siis olimegi Punta Nortes otse merilõvide lesila kõrval. Siin ei sobi kasutada väljendit, et need „lõvid“ olid lausa käeulatuses, sest merilõvisid peetakse üsna agressiivseteks loomadeks ja neile oleks ääretult ebamõistlik läheneda. Näiteks murravad nad isegi lähedale sattunud pingviine. Algul imetlesime kaunisilmalisi emasloomi, kes hoolimata 150-kilogrammisest kehakaalust liikusid erakordselt nõtkelt. Nende vahel mängisid ja tegid vallatusi lapsed, „kutsikad“. Jäin just mõtlema, et kus on siis „lõvid“ ise, kui ranniku murdlainetest kerkis välja tõeline lakaga lõvipea. Kolmesaja viiekümne kilone isand tuli ookeanist söömaretkelt üle vaatama, kuidas elab tema haarem, ja asus möirgama. Oma naiste jälgimine on parajalt töömahukas, sest loomad on lesilas tihedalt koos ja igat laadi kontakte tuleb seal kogu aeg ette. Kui isane avastab, et mõni tema naistest on loogeldanud ennast liiga lähedale naabruses lesivale isasele, siis ei jää ta asjade arengut pealt vaatama. Ta kihutab kohale, heidab emase tagasi koduhaaremi territooriumile ja esitab väljakutse teisele isasele, kelle arvates on ka naaber tema naistele liiga lähedale tulnud. Läheb kakluseks, mis enamasti ei ole väga metsik, ent hääled on metsikud. Kuid tuleb ette ka veriseid lööminguid. Durrell tõdeb, et kõige lihtsam elu on noortel isastel, kellel on ainult üks naine. Tema järele jõuab valvata. Üldiselt on koloonia elu väga häälekas, täis möirgeid, urinaid ja kutsikate määgimist. Tuleb lisada, et ka emased peavad käima ookeanis kõhtu täitmas, ja merest tulles ei valva neid tihtipeale keegi. Uuemad uurimused näitavad, et emased kasutavad seda kenasti ära ja ripsutavad rannal tiiba.