Ain Kallis
Sest päevast algas vananaistesuvi – / üks suvi veel, kui suvi otsa saab
Ave Alavainu, ballaad „Laiulaps“
Eestlased pole kunagi ilmaga rahul: vaevalt said kolm ametlikku, meteoroloogilist ehk kalendrilist suvekuud mööda minna, kui kiruti, et mitmendat aastat pole korralikku suve näinud. Rahva üldine soov on ikka sama: tulgu talv milline tahes, peaasi, et suvi oleks kena. Unustame, et igati ilusad, rekordiliselt soojad suved – 2021 ja 2022 – pole jäänud kuigi kaugele.
Pealegi olenevad hinnangud suvedele lähtekohast. „Oleneb, kas vastan emotsionaalselt või ratsionaalselt,“ on nentinud üks meie tuntumaid sünoptikuid Helve Kotli. „Kui emotsionaalselt, siis ei kõlvanud ta kassi saba allagi, aga kui otsustada arvude järgi, siis oli päris keskmine Eestimaa suvi!“ Jutt käis 2000. aasta suvest. Pärast eelmist ideaalset puhkuseuve tundus too tõesti niru olevat. Tollal, septembri algupoolel, ei osanud Helve veel prognoosida, et üpris tavalisele noorte naiste suvele järgneb klassikaline vananaistesuvi.
Ka tänavu päriti klimatoloogidelt juba sügiskuu esimesel päeval, kas tulemas on vähemalt vananaistesuvigi. Ja – ennäe imet – sama päeva õhtul teataski üks ilmaneiu ekraanilt, et just-just on alanud see huvitava nimega aastaaeg. Muide, sel kuupäeval meenub mulle sageli koolijuht Lauri Leesi, kes 2005. aasta tarkusepäeval ütles: „Esimesel septembril on alati ilus ilm! Ehk ütleks keegi, kes seal üleval ilma reguleerib?“
Mõnikord ei ole sügiskuu algus mitte lihtsalt kaunis, vaid ka lõunamaiselt palav (1992. aasta 1. septembril Tartus rekordiline, 30,2 °C).
Lõunamaised soojad õhumassid jõuavad vahel meie maale ka septembri lõpul, nii võib vast kõige oodatum aastaaeg – klimaatiline suvi (aeg, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur ei lange püsivalt alla 13 °C) – kesta üsna pikalt. Näiteks 2020. aastal algas klimaatiline sügis Võrus, Pärnus ja Kuressaares alles 9. oktoobril. Keskmiselt algab see aastaaeg aga Ida-Virumaal 1. septembril, Vilsandil 16 päeva hiljem.
Nüüd tuleb kõige olulisem küsimus. Miks ei taha klimatoloogid alati sellist sooja perioodi kutsuda hellitavalt vananaistesuveks? Ja kust üldse on meie ellu tulnud säärane aastaaeg?
Voltaire olevat öelnud: „Enne kui tulete minuga vestlema, defineerige oma mõisted.“
Niisiis, kõigepealt: aastaaeg on igal aastal korduv, looduslikult erineva ilmega aasta osa. Ametlikke aastaaegasid on teadupoolest õige mitu: astronoomilised, meteoroloogilised ja klimaatilised. Näiteks meteoroloogilisi aastaaegu on neli, mis tähistavad kokkuleppelisi aastaaegade piire täiskuude kaupa.
Loodusteadlastele, põllumeestele jt ilma mõjuga kokku puutuvatele inimestele pakuvad enim huvi teaduslikumad, nn klimaatilised aastaajad. Neid arvestatakse põhiliselt õhutemperatuuri püsivamate muutuste järgi, neile on iseloomulikud kindlad sesoonsed muutused nii ilmastikus kui ka looduskeskkonnas tervikuna.
Eestis eristatakse kaheksat klimaatilist aastaaega: nelja põhiaastaaega (kevadet, suve, sügist ja talve) ning nelja üleminekuaastaaega (kevadtalve, varakevadet, hilissügist ja eeltalve). Kuidas neid eristatakse, sellest on pikemalt juttu artiklis „Ilm ja aastaajad“ (Horisont 2023, nr 6).
Samas on aastaaegasid, mis erinevad eelnimetatuist tunduvalt ja kannavad rahvapäraseid nimetusi, tuntuim ongi vananaistesuvi: eripärane soojem periood sügisel, septembri lõpus või oktoobris.
Millega on siis tegu? Kuigi sügise esimesel poolel tuleb siinmail tihti ette arktilise õhu sissevoolu, soojendab sel ajal veel küllaltki kõrgelt käiv päike maapinda piisavalt, selleks et selle kohale tunginud külma õhu temperatuur tunduvalt tõuseks. Kui meie piirkonnas on levinud nn blokeeriv kõrgrõhkkond, siis võib tekkida olukord, mis suudab vahel isegi paariks nädalaks pakkuda kuiva ilma ja päevast õhusoojust. Mõnel aastal saabub selline „teine suvi“ (nagu sünoptikud mõnel maal seda aega kutsuvad) väga ootamatult, pärast tugevaid öökülmi. USA riiklikus ilmateenistuses on säärase, nn indiaanisuve, definitsioon kirjas niimoodi: „Päikeselised, keskmisest kõrgema õhutemperatuuriga ilmad septembrist novembrini. Harilikult pärast tugevaid [killing] öökülmasid.“
Vananaistesuvi 2004. aasta oktoobris USA-s Connecticutis. USA-s kutsutakse vananaistesuve indiaanisuveks. USA riiklik ilmateenistus määratleb indiaanisuvena septembrist novembrini kestvaid päikeselisi, keskmisest kõrgema õhutemperatuuriga ilmasid, mis tavaliselt järgnevad tugevatele öökülmadele. YODOKALK / WIKIPEDIA
Üks näide meilt. Aastal 2018 lõppes klimaatiline suvi 22. septembri paiku. Algas mitu päeva kestev hallaaeg (maapinnal mõõdeti öökülma –3 °C), jahe oli ka oktoobri algus. Ja siis tuli nädalaks tagasi suvi: õhutemperatuur kerkis Valgas päeval 20,1 kraadini. Isegi ööd olid suhteliselt soojad. Päikest paistis siinsele rahvale tavalisest kolm korda rohkem. Blokeeriv antitsüklon oli tollal kõrgrõhuala Viktor, mis oli Venemaal pikalt paigale ankurdunud.
Teine meeldejääv ootamatult suvine periood oli 2006. aastal, kui antitsüklon Noah mängis ilmapolitseinikku ja hoidis oktoobri öökülmadest vabana. Veel 24. kuupäeval mõõdeti Tõraveres õhusoojuseks 16,6 °C. Õitsesid kastanid, õunapuud ja kullerkupud. Sel viinakuul polnud vajadust sooja saamiseks viina visata …