INTERVJUU | MIKA KERÄNEN: „Botaanikaaed oli minu tempel. Minu hiis Tartus.“

Kuupäev:

MIKA KERÄNENIGA (kes on enda sõnul kõige tundmatum edukas soome kirjanik) vestelnud RAINER KERGE Õhtulehest.

Fotod: Lauri Kulpsoo

MIKA ARTO JUHANI KERÄNEN
on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis, aga peab ennast pigem karjalaseks. Ta lõpetas 1992. aastal Kitee gümnaasiumi. Õpingud Ilomantsi aiandustehnikumis ja Eesti põllumajandusülikoolis jäid pooleli, ta lõpetas Tartu ülikooli (eriala eesti keel võõrkeelena) 1999. aastal. Aastatel 2002–2006 töötas ta Soomes Eesti Instituudis. Ta on töötanud viis aastat haridusministeeriumis välissuhete talituse nõunikuna ja seejärel kuni jaanuarini 2021 eesti keele ja kirjanduse õpetajana Luunja keskkoolis. 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Keräanen on avaldanud luulekogu “Tähelepanekuid noorusaastatest” ning rohkesti lasteraamatuid, näiteks “Varastatud oranž jalgratas”, “Peidetud hõbedane aardelaegas” jne. Tema lastekrimkade sarja tegevus toimub Tartus Supilinnas. Tema teoseid on tõlgitud soome, vene ja läti keelde. Keränen on tõlkinud soome keelde muu hulgas Mehis Heinsaare, Andrus Kivirähki, Hasso Krulli, Veiko Märka ja Wimbergi loomingut. 2015. aasta mais esilinastus Keräneni lasteraamatute põhjal valminud film “Supilinna salaselts”. Pälvinud lasteraamatute eest rohkesti tunnustusi. 2018 sai ta Tartu linnakirjaniku stipendiumi.

Kas soomlane käratab ka lolli jutu peale: „Mine metsa!“

Soomlane ütleb pigem: „Painu hiiteen!“ [Kõnekeeles: „Kao minema!“]

Hiis on ka ju mets ja see tähendab, et mine metsa oma jutuga! Kao hiide! Minge minema! Kaduge siit kõik põrgu!

Kui ma näiteks tüdinen Tartust, saaks ma öelda: „Panen paperipussin päähän ja muutan mettään asumaan!“ – „Panen paberkoti pähe ja lähen metsa elama!“ See on tore ütlemine soome keeles, et pühin linnatolmu maha, aitab sellest tsivilisatsioonist.

Sel lausel on kaks tahku. Esiteks peab see olema üsna värske väljend, sest paberkott…

Just, see on minu lapsepõlvest, mitte muistne.

Teiseks näitab see, et metsa kolinu on pisut asotsiaalne, mets ei ole ikka päris inimese elukeskkond.

Täpselt, täiesti nõus!

Mis kokkuvõttes kinnitab, et mõte eestlastest kui metsarahvast on tegelikult üsna noor ja pigem linnainimese identiteedi osa.

Ma arvan ka, et väitega „Ma olen metsarahvas!“ tahab inimene öelda, et: „Ma olen ürgne kõva mees! Ma saan hakkama!“

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Tsaariaja rüütelkondade mundritest “maapäeva frakini”

Tekst: AGUR BENNO Varasemate aegadega võrreldes on praegusaja Eestis näha...

James Webbi kosmoseteleskoobi esimesed avastusrohked aastad

Tekst: KALJU ANNUK Kunstniku kujutlus James Webbi teleskoobist kosmoses. Suure...

Kas tumeaine kaob neutriinouttu?

Tekst: ANDI HEKTOR ja KRISTJAN KANNIKE Juba 1960. aastatel hakkasid...

Pikad haisvad adruvallid

Suhtumine randa uhutud adruvallidesse on aja jooksul muutunud. Jaan...