TIIU JAAGO
1989. aastal alguse saanud Eesti elulugude kogu on pidevalt täienenud. Suures osas on neid jutustusi avaldatud elulooraamatutes. Käsikirjade vastu on aga huvi tundnud mitme valdkonna teadlased, sest elulugude ja pärimusliku ajaloo uurimine pakub nii erialadevahelise kui ka rahvusvahelise koostöö võimalusi.
Elulugu minust, meist ja saatusest
Varasemates, 1990. aastatel jutustatud elulugudes on ennekõike arutletud inimese ja võimu suhte üle. Tulenes see mõistagi vajadusest avalikkuses mõtestada ja sõnastada suhtumine Nõukogude aega. Seni pere- ja tuttavate ringis jutuks olnu hakkas otsima pääsu avalikkusesse. Üks võimalus oli osaleda elulugude kogumise võistlusel – selle korraldajad innustasid inimesi oma lugu jutustama põhjendusel, et iga lugu on oluline ja aitab ajaloo valgeid laike täita.
Jutustajad paigutasid endaga juhtunu meie, eesti rahva loo konteksti ja kõnelesid ajast ja saatusest, mis kõikide käekäiku kujundasid. Sellise vaatenurga valimist soodustasid kogumisvõistluse teemad (nt „Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes“, 1996), samuti üleskutse sõnastus:
Eesti Kirjandusmuuseum ja ühendus Eesti Elulood kuulutab välja elulugude kogumisvõistluse, mille eesmärk on koguteos eestlaste saatusest 20. sajandil. [---] Rõhutatud peaksid olema sündmused, mis on määranud kirjutaja saatuse ja käekäigu. (Elulugude kogumisvõistluse „Sajandi sada elulugu“ üleskutse – Õhtuleht, 13.07.1998.)
Sajandivahetusel hakkas poliitilise ajaloo raamistik elulugudes taanduma. Esile tuli oskus kujutada seda napilt, ent täpselt:
Sõda. Okupatsioon. Arreteerimised. Lahingud sakslaste ja venelaste vahel Eestimaa pinnal. Kommunistide võit. Hukkumised ja massiküüditamised. Sini-must-valge lipp vahetus sirbi ja vasara punalipuga (EKLA f 350, 2413, lk 25).
Üha enam hakkasid jutustajad tähelepanu pöörama peresuhetele ja enesekuvandile. Lugude kogupilt on kui mosaiik 21. sajandi Eesti inimeste toimetulekust, huvidest ja enesekujunemisest.
Elulugu kui arhiivile saadetud kaastöö
Elulookogumikes on tekstid toimetatud, vormistatud enam-vähem ühtlase pikkuse ja stiiliga lugudeks. Arhiivis jääb aga iga loo erilisus üle aegade püsima. Eesti elulugude kogu käsikirjad on enamasti omaeluloolised. Harvem leidub lugusid oma pereliikmest või kellestki lähedasest. Ositi lisanduvad eluloojutustusele ka pereajalood.
Vormilt on need kas kirjad arhiivitöötajale (eriti 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses arhiivi saadetud venekeelsed lood), kaaskirjaga terviklikud jutustused, mis võivad olla kirjutatud nii käsitsi kui ka trükimasinal. Tasahaaval lisandusid arvutis koostatud tekstid, sealhulgas digitöötluses kujundatud raamatud. Viimasel juhul võib tegemist olla mitme inimese koostööga, kus perelugusid tundev jutustaja sõnastab loo, mille noorema põlve esindaja vormistab.
Aeg-ajalt võib eluloojutustust saata omaaegne päevik või hoopis elulooteemalised joonistused.
Eluloojutustuste juurde kuulub sageli jutustaja kaaskiri. Neidki võib vaadelda kui omaette žanrit, mille sisu on selgitus, miks otsustati oma lugu kogumisvõistlustele saata, aga ka see, kuidas jutustaja tajub elulugude kogujate ja lugejate ootusi. Näiteks 1923. aastal sündinud mees on kirjutanud oma otsusest võtta osa võistlusest „Sajandi sada elulugu“ niimoodi:
Saadan Teile siinjuures oma eluloo, mille pealkirjastasin „Õnnetähe all sündinud“. Kirjanik Olev Remsu soovitas mul eluloo kirja panna ja Teile saata. Püüdsin seda teha. Ajahammas on mälu auklikuks purenud, kuid üht-teist läbielatust on meeles. 11.04.1999. (EKLA f 350: 921.)
Selgub, et teda oli julgustanud hea tuttav, millega haakub jutustaja eneseteadvus: tal on, mida minevikust kõnelda. Ent samas ilmneb ka jutustaja ettevaatlikkus (püüdsin seda teha; ajahammas on mälu auklikuks purenud), mis osutab tagasiside-vajadusele.
1934. aastal sündinud naise kaaskirjast ilmneb aga ennekõike eneseanalüüsi vajadus:
Tähtis ja määrav tundub see, kust ma olen tulnud ja miks ma olen teinud just niisuguseid valikuid. (EKLA 350:1120.)
Kuigi neid kaaskirju ei avaldata ja neid ei ole ka eriti uuritud, annavad need siiski teavet kirjutaja ja arhiivi eeldatava omavahelise seose kohta. Kogumisvõistluse žürii liikmed ja hilisemad eluloo lugejad näevad, millised on jutustaja ootused neile. Samas aga ilmneb, millisena jutustaja oma loo lugejat kujutleb.
Elulugu sündmuste ja tõlgenduste vahel
Eluloos kajastatavad sündmused reastuvad minategelase elukäiku pidi (sünd, elukohad ja nende vahetused, kool jne), mida raamib ajalooline aeg (nt enne või pärast sõda). Kuigi jutuks tulevad sündmused moodustavad loo telje ja liikuvuse, kujundab minevikusündmuste valikut ja reastust loo jutustamise aeg. Sellest lähtuv minevikutõlgendus muudab need jutustused kordumatuks: ehkki sama teemat ja samu kogemusi võib jutustaja vahendada korduvalt, ei kordu loo jutustamise olukord kunagi.
Ühelt poolt ümbritseb neid käsikirjalisi jutustusi kirjanduslik traditsioon, sest omaeluloolisus kuulub mitme kirjandusžanri pärusmaale (mälestused, päevikud, reisikirjad vm). Samas on oma kogemustest ühtepuhku jutustatud, mistõttu on needki elulood omal moel seotud tõsielu kajastavate suuliste ja kirjalike lugudega, mis on rahvaluules tuntud. Just varasemate jutustamiste najal jõuavad omaeluloolisse jutustusse mitut ajastut iseloomustavad episoodid, mille peategelasteks on jutustaja pereliikmed. Näiteks pärast sõda, 1947. aastal sündinud naine on kirjutanud sõjast, mis ilmselgelt osutab kuuldud lugudele:
Veel sõjast. Ka onu mobiliseeriti vene sõjaväkke, vaatamata sellele, et tal oli neli last, üks just sündinud. Laeva nimega „Eestirand“, millega mobiliseerituid Leningradi viidi, ründasid saksa lennukid. Laev hakkas lekkima ja puhkes ka tulekahju. Tekkis suur paanika. Paljud hüppasid vette ja sinna nad jäidki. Onu nägi, kuidas üks mees hüppas otse laevakruvi peale. Tema ise oli väga tasakaalukas inimene, pealegi suitsumees. Olevat ühel mehel varrukast kinni haaranud ja kutsunud suitsu tegema. Tulekahju kustutati ja vajumine peatus, sest laev oli madalikule jooksnud. Kes rahu säilitasid, pääsesid eluga. Paatidega saadi kaldale ja jalgsi asuti Tallinna poole teele. Teekond kestis mitu päeva. Vahepeal olid sakslased Tallinna jõudnud. (EKLA 350: 1343, lk 5.)
Teatud olukordi ja inimesi kirjeldavad episoodid on ühelt poolt küll eluloo kui terviku osa, ent ka märkimisväärselt iseseisvad: neil on piiritletud algus ja lõpp (siin näiteks alguslause „Veel sõjast“ ja lõpumoraal – „kes rahu säilitasid, pääsesid eluga“), et siis sujuvalt see episood oma terviklooga seostada (tegelase pääsemine ja ajaloolised sündmused, mis nii episoodi tegelase kui ka tema kaasaegsete ja järeltulijate elu vältimatult kujundama hakkasid).
Arhiivikäsikirjas sisaldub seega nii vaade olnud aegadele kui ka seni jutustatud lugudele, aga vältimatult ka jutustamise aeg – selle aja eeldused ja ootused, mis kujundasid loo sündmuste valiku ja dialoogi jutustaja ning kujuteldava lugejate vahel.
Elulugude tõde
Tiina Kirss on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas elulootekstist nähtub jutustaja ettekujutus oma lugejaskonnast: just sellest oleneb „teksti informatsioonitihedus, tonaalsus ja emotsionaalsuse aste“. Lugeja kõnetamine, lugejas äratundmise tekitamine ei hakka ehk esmapilgul silma, sest enamasti hoiab lugeja tähelepanu sündmusliin. Esmane küsimus on, kas need sündmused, millest jutustaja räägib, tõesti sellisena aset leidsid. Ent vastus sellele küsimusele tuleneb sageli loo mõistmisest, äratundmisest, et nii see oli või võis nii olla. Ja sellelt pinnalt jutustaja õieti lugu koostabki. Tiina Kirss arutleb:
Kui lugejas arvatakse leidvat saatusekaaslast, võib tegemist olla mõistukõnega ning kummastavate vaikimistega, mil autor aimab, et teatud märksõnu nimetades lugeja teadlikult noogutab: öeldu on seletamatagi selge, ning mõni teine asi on nii endastmõistetav, et seda ei peeta vajalikuks mainidagi.
Lugude jutustamise seotust ettekujutusega lugejast tuleb eriti esile, kui võrrelda sama jutustaja eri asjaoludel kirja pandud elulugu. Näiteks 1918. aastal sündinud naine on oma eluloo jutustanud eesti keeles kogumisvõistlusele „Minu ja minu pere ajaloo keerdkäikudes“. Tema loos on hulganisti viiteid kodus lauldud lauludele, pärisorjuses elanud esivanemate saatusele, elumõtet kandvatele lausetele, samuti leiab sealt luuletsitaate jm (EKLA 350: 405). On ilmne, et ta on kirjutades kujutlenud lugejat, kellega tal on kultuuriline ühisosa. Seda ei ole tal aga vene lugejaga. Nii komponeerib ta oma venekeelse eluloo kui vastuse eesti keelt mitteoskava lapselapse kirjale (EKLA 350v: 57). Jutusündmuste maastik on sama, ent jutustaja kultuuriline ja sotsiaalne maailm pakuvad kummagi loo lugejale märkimisväärselt erilaadset teavet.
Eesti ja soome eluloojutustusi võrrelnud Leena Huima vaate järgi on eesti elulugude jutustajad passiivsed, sest nende elukäiku juhib saatus, ent soome jutustajad kujundavad oma elukäigu ise. Eesti kultuuri vaatepunktist on „saatus“ üsna mitmekihilise tähendusväljaga mõiste. 19. sajandi uuemas pärimuses viitab saatus individuaalsele käekäigule – eluloole. Vanasõnadest ilmneb, et saatust ei võrdsustata jumalaga (erinevalt Leena Huima väitest), sest saatust saab anda jumala kätte, ja ühtlasi, kuigi oma saatuse vastu ei saa, saab selle eest siiski ise hoolt kanda.
Nii võib öelda, et erinevalt Leena Huima soomekesksest vaatest ei pruugi eesti jutustajad ja lugejad saatust tõlgendades näha inimeste passiivsust toimunu suhtes, sest see sõna võimaldab väljendada erisuguseid eluaspekte. Pigem eristub soome ja eesti lugudes inimese ja keskkonna suhte erinevus: elu vabas ühiskonnas ei tõstata inimese ja võimu teemat samal viisil ja samal määral kui elu okupatsiooni või represseerimise oludes.
Üks põnevaid kultuurilise ühisosa ja sellest tuleneva mõistmisega seotud kujundeid elulugudes on valge laeva ootamine. Sõjajärgse meeleolu kirjeldustes on see suhteliselt tuntud väljend (nii sõnastati nõukogude võimu väljavahetumise ootus, iseseisvuse taastamise lootus). Aga küsimus ei ole kujundi kasutamise hulgas (mitu korda ja mitmes loos seda esineb), vaid mõistmise ühisosas (kui paljudes seostes, ent samas tähenduses seda tarvitatakse).
Kõik olime [pärast sõda] veendunud, et see „uus aeg“ on ajutine, „valge laev“ lausa paistab, oh neid jutte ja arutlusi, ärevust ja hirmu, no see kõik oli vaid aja küsimus. (EKLA 350: 1333.) Niisugused asjad justkui kuulusid elu juurde, et sind võidi alandada majavalitsuses, postkontoris, trammis, poes, kus iganes. [---] Valge laeva ootamise aeg oli ammu otsas ja endastmõistetavad elulised vajadused sundisid tegema valikuid, mida ise õigeks ei pidanud. (EKLA 350: 1120.) 1988. a. oli tunda, et midagi siin Eestimaa poliitilisel maastikul hakkab muutuma. Hakkas tekkima usk, et valge laev on vist tõesti lähenemas Eesti rannikule. Kõik see oli vaid õhkõrn aimdus, sest konkreetselt midagi ei sündinud. (EKLA 350: 1365.)
Valge laeva motiiv on eesti kultuuris tuttav 19. sajandi lõpul levinud usuliikumise ja väljarändega? / väljarände tõttu?/, mida omakorda elavdas Eduard Vilde huvi selle teema vastu ning selle põhjal kirjutatud romaan „Prohvet Maltsvet“ (1905–1908). Kui Eesti iseseisvuse ootuse teema elulugudest taandub (sest iseseisvus saavutati), taandub lugudest ka valge laeva metafoor. Väljaspool eesti kultuuriruumi pole vihje valge laeva ootusele üldse mõistetav. Ent need, kes tunnevad selle väljendi kultuurilist tausta, ei saa aru mitte üksnes valge laeva ootamisest kui teatud ajajärgu määratlemisest, vaid ka selle ootusega seotud ängist.
Alessandro Portelli on tõsielust ja minevikust jutustavates lugudes leiduvad faktid jaotanud kolmeks: jutustaja vaatepunktist lähtuvad ehk subjektiivsed, loo jutustamist võimaldavad ehk narratiivsed ja mälul põhinevad faktid. Seega ei ole põhjust otsida fakte üksnes sündmuste tasandilt. Narratiivsustasand pakub võimalusi õppida tundma jutustajate kultuuriruumi, mis hõlmab näiteks koha- ja partneritunnetust, kujundikeelt, loomeoskust, aga ka lugude jutustamise vajadust. Ühtlasi on oluline seegi, et eluloo jutustamine ei alga mitte ainult läbielatud sündmustest, vaid ka seni kuuldud lugudest.
Loe lisaks
Hinrikus, Rutt 2003. Eesti elulugude kogu ja selle
uurimise perspektiive. – Sirje Olesk, Arvo Krikmann (toim), Võim ja kultuur. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum & Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, lk 189.
Huima, Leena 2001. Saatuse tahtel. – Mäetagused 16, lk 70–94.
Jaago, Tiiu 2018. Trauma ja elulood. – Mäetagu-sed 71. Elulugu ja rahvaluule, lk 112–114.
Kirss, Tiina 2003. Kolm eesti naist elulugudes. – Sirje Olesk, Arvo Krikmann (toim), Võim ja kultuur, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum & Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, lk 219.
Tiiu Jaago (1960) on folklorist, Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna kaasprofessor; muu hulgas uurinud elulugusid, suguvõsa-ajalugu ja pärimuslikku ajalugu.