VALLO KEPP
Ma peaksin kohe alguses mainima, et eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) suures toas olen ilmselt kõige rohkem mõelnud, siis algallikaid lugenud ja uuesti mõelnud.
Nende kahe tegevuse vahelisest kitsast praost on mulle kõige reljeefsemalt paistnud nõukogude võimu sekkumine kirjandusprotsessi. Vahel paistsid selgelt ka nõukogude võimu aegsete kirjanduslugude kujundamisvõtted.
Sama võimalust pakkus ka Tallinnas asuva rahvusarhiivi Madara tänava lugemissaal, seal olen palju kordi rohkem viibinud, kuid seal segas kummaline laine inimesi, kes tegelesid küllaltki lärmakalt oma pärandiasjadega, ja mõtlesin: jumal tänatud, et olen paljas kui püksinööp … Vahel pukseeriti mõni neist lugemissaalist eesruumi rahunema.
See on ka kurb lugemistuba oma venekeelsete ülekuulamistoimikutega, Betti Alveri ja Heiti Talviku ning veljestolaste ülekuulamisprotokollidega. See äärmiselt rikkalik materjal kipub meie kultuuriringlusest kõrvale jääma keele puuduliku valdamise tõttu. Valu on puust palitutes ammu mulla all. Et rahvusarhiivi on talletatud ka vahetult pärast sõda sõjasaagina Tartust üle toodud kirjandusainest, ilusate templitega „Kultuurilooline Arhiiv“, selgus pikapeale.