Detsembrinumbri Eesti Loodus tutvustab vee-elukaid: hülged, tuurad ja ebapärlikarp

Kuupäev:

EL14_12_kaas.indd
Detsembrinumbri mitmes kirjutises on tähelepanu all veelembesed loomad. Pealugu on aasta loomast hülgest: temaga seotud pärimusest, rahvatarkustest ja tõekspidamistest kirjutab folklorist Marju Kõivupuu. Kõne all on nii viigrid, hallhülged kui ka randalid.

Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja, ent kalade hulgas saab samaväärse aukoha endale tuur. Erinevalt hallhülgest, kes on meie vetes juba üsna arvukas, on tuurade olukord lausa masendav. Tema maitsev mari on olnud üks peapõhjus, miks tuur on meie veekogudes haruldaseks muutunud. Peaaegu viimasel hetkel asus olukorda päästma Eesti loodushoiukeskus: kadunud Jaak Tambetsi eestvõttel hakati 2011. aastal tegema ettevalmistusi tuurade asustamiseks Narva jõkke. Meelis Tambets, Mart Thalfeldt ja Einar Kärgenberg kirjutavad, kui keeruliseks ja vaevarohkeks tuurade teekond kujunes ning mis saab edasi.

Kolmandat vee-elukat, Eesti põlislooduse sümbolit ebapärlikarpi tutvustavad Tiina ja Tõnu Talvi. Nende artiklist saab ülevaate, kuivõrd ohustatud seisundis ta meil on ning milline on ebapärlikarbi igapäevaelu. Keskkonnaameti spetsialist Maili Lehtpuu lisab sellele plaani, kuidas seda haruldust lähiaastatel päästma hakatakse. Veekeskkonna elusorganisme käsitleb ka hüdrobioloog Marju Tamm, kes kirjutab looduses vajalikest ja asendamatutest, kuid samas teinekord toksilise toimega vetikatest.

Jõulukuunumbris võtame uuesti vaatluse alla Nabala, sest novembris kiitis valitsus kaitseala loomise eelnõu heaks. Nabala piirkonna loodusväärtusi selgitavad pikas kirjutises looduskaitsjad Uudo Timm ja Lauri Klein. Veel leiab kirjutisi puudest: aasta puust türnpuust-paakspuust ja idaplaatanist, kelle kasvualasid on käinud Bulgaarias uudistamas Tapio Vares. Kaks artiklit käsitleb liivakivipaljandeid: ühes soovitame vaatama minna Hinni kanjonit Rõuge lähedal ning teises juhime tähelepanu paljanditele aastakümnete jooksul uuristatud tekstidele – see on inetu ja kahjulik! Intervjuust noore mullateadlase Alar Astoveriga saame aimu, mis muudab mullateaduse huvitavaks ja millega mullateadlased tegelevad. Tuntud geograafide abiga piilume aga põlevkivi avastuslukku Eestis ning toome esile mitu eksitust, mis on kummalisel kombel aja jooksul ühest allikast teise liikunud.

Nagu ikka, on aasta viimases numbris aineregister ja aasta vältel kirjutisi avaldanud autorite loend.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.

HARAKALE HAIGUS | Verevoolus päratissoolest

Tekst: Ken Kalling Nii nimetas Friedrich Reinhold Kreutzwald hemorroide. Kuigi...

MAA, ILM JA MÕNDA | Ilm, taevas ja põrgu

Eestlased on alati ihanud sooja. Ka sepp Ivan Orav olevat rahul põrgu kliimaga.